Suur vastasseis

Foto: SCANPIX

Eile 20 aastat tagasi ilmus Londoni bändi Blur kolmas plaat «Parklife». Plaat on ilmselt nende diskograafia kõige märgilisem, kuid mitte ainult, sellest loetakse ka britpopi kuningliku perioodi algust. Britpop oli ajakirjanduslik termin, millega määratleti 90ndate keskpaigas Suurbritannias hoogsalt viljeletud, valdavalt 60ndatele tagasivaatavalt retrot kitarripoppi.

 Suurt osa bändidest, kellest sel ajal kõneldi, mäletab praegu vaid mõni üksik. Cast, Sleeper, Echobelly jne – paljud kehitaksid selliste nimede peale õlgu ja püüaksid teha juttu muust. Britpopi tuuma moodustasid Blur ja Manchesteri bänd Oasis, kelle debüütplaat «Definitely May-be» ilmus 1994. augustis, ja nende vastasseis. Neid vastandati ka klassiterminites. Blur oli selline Londoni kunstikooli taustaga, keskklassist pärinev ja elutunnetuselt pigem irooniline, Oasis aga esindas Manchesteri, Põhja-Inglismaad, töölisklassi, otsekohesust.

Muusikalistelt arengutelt käsitleti britpoppi igas mõttes kui tagasiminekut. 1990ndate alguse Briti muusikaelu suunas reivikultuur, mis tootis kõikvõimalikke segusid – olid need siis helilised, rassilised, soolised jne. Reivikultuur oli futuristlik. Britpop oli nostalgitsev, Union Jacki lipuga vehkiv, õlut ja jalgpalli armastav, pigem natsionalistlik, lad’ilik.