Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2014/04/25/2986032t1h4906.jpg)
Eile 20 aastat tagasi ilmus Londoni bändi Blur kolmas plaat «Parklife». Plaat on ilmselt nende diskograafia kõige märgilisem, kuid mitte ainult, sellest loetakse ka britpopi kuningliku perioodi algust. Britpop oli ajakirjanduslik termin, millega määratleti 90ndate keskpaigas Suurbritannias hoogsalt viljeletud, valdavalt 60ndatele tagasivaatavalt retrot kitarripoppi.
Suurt osa bändidest, kellest sel ajal kõneldi, mäletab praegu vaid mõni üksik. Cast, Sleeper, Echobelly jne – paljud kehitaksid selliste nimede peale õlgu ja püüaksid teha juttu muust. Britpopi tuuma moodustasid Blur ja Manchesteri bänd Oasis, kelle debüütplaat «Definitely May-be» ilmus 1994. augustis, ja nende vastasseis. Neid vastandati ka klassiterminites. Blur oli selline Londoni kunstikooli taustaga, keskklassist pärinev ja elutunnetuselt pigem irooniline, Oasis aga esindas Manchesteri, Põhja-Inglismaad, töölisklassi, otsekohesust.