Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2013/06/11/1821894t1h7b4d.jpg)
Pärast iga traagilist juhtumit tulevad avalikkuse ette arvajad, kes täpselt teavad, kuidas asjad tegelikult olema peavad. Kuna teema on inimeste meelel ja keelel, pääsevad nende mõtted ka kergemini meediasse.
Eelmise nädala traagiline õnnetus Raasikul on selle kohta hea näide. Üksteise järel ilmusid artiklid, kus pakuti tõemeeli lahendusi, kuidas raudteel turvalisust parandada. Tõkkepuu ja lamava politseiniku soovitamine ei vääri teiste lennukate ideede kõrval tegelikult isegi mitte mainimist. Ka usk videovalve imejõusse pole kuhugi kadunud.
Kuskilt veebiavarusest jäi silma soovitus tõsta raudtee postidele, et see maanteega ei ristuks. Pole ülesõitu, pole probleemi. No kui selleks Eesti riigil raha ei jätku, siis võiks ju käiku lasta ühe teise mõtleja suurepärase idee – asustatud paikades eraldada raudtee muust maailmast vähemalt kõrge aiaga, sest oh õudust, lapsed mängivad raudtee kõrval palli ja vanamemmed lähevad üle tee.