«Appi, minu aias ripub triikraud!»

Foto: Toomas Huik

Tallinna munitsipaalpolitsei saab arvukate asjalike väljakutsete kõrval ka pehmelt öeldes kummalisi telefonikõnesid. Alljärgnevalt mupo pressiesindaja vahendusel väike valik veidramatest pöördumistest.

Helistab mees ja ütleb: Tulge ruttu kohale!
Korrapidaja: «Kuhu ja miks?
Mees: Triikraud ripub! Kohe kukub pähe!
Korrapidaja: Kus? Kellele kukub pähe?
Mees: Kuidas te aru ei saa? Ma ju räägin, et minu aias puu otsas ripub triikraud, otsaga allapoole. Kohe kukub alla. No kellele, kellele! Allpool olijatele!

***

Helistab ähmi täis mees: Tulge kohe kohale!
K: Mis lahti?
M: Meie maja trepikoja uksel on silt!
K: Mis silt see on?
M: Keegi tahab korterit üürida.
K: Kas see silt häirib Teid?
M: Muidugi häirib. Uurige välja, miks ta üürida tahab. Ma ei taha, et selline silt seal ripub.
K: Kui see silt teid häirib, siis võtke ta lihtsalt maha.
M: Miks mina pean võtma, tulge võtke ise.
K:Meil on palju olulisemaid väljakutseid kui see süütu silt. Olge nii kena ja võtke see maha, kui ta nii häiriv on.
M: Ma ei saa ise võtta.
K: Miks te ei saa?
M: Sest ta jätab liimijäljed järele.
(Korrapidaja võtab lõpuks numbri, helistab sildi panijale ja uurib asja. Korteri üürija selgitab, et on juba sildi ise eemaldanud. Korrapidaja küsib igaks juhuks, et kas liimijäljed on uksel. Noormees kinnitab, et liimijälgi uksele ei jäänud.)

***

Helistab vene keelt kõnelev naisterahvas, kes nutab südantlõhestavalt ja palub endale appi tulla. Korrapidaja püüab teda rahustada ja palub rääkida, mis lahti on. Kõne käigus selgub, et naine helistab Mustamäelt ja põhjus on, et keegi tahab teda mürgitada. Mis põhjusel, ei tea ega oska seletada, aga keegi järjekindlalt püüab seda teha, tuldagu kohe appi. Kuna kõne kestab oma 15-20 minutit, siis on peagi selge, et tegemist on ebastabiilse inimesega. Korrapidaja rahustab ta maha ja rahunenud naine arvab lõpuks ise ka, et ilmselt ikka teda mürgitada ei taheta. Sama naine helistab sama murega pea iga nädal.

***

Helistab vanem naisterahvas. Helistamise põhjuseks on mure – temal polevat kümme aastat juba vett olnud. Korrapidaja uurib asja edasi. Naine selgitab, et torud on, aga vett ei ole, sest keegi imeb kogu vee välja. Ja nii juba kümme aastat ja sellises olukorras on raske elada. Koos räägitakse veel veidi aega. Kui naine on oma mure veel korduvalt korrapidajale ära kurtnud, on ta märksa rahulikum. Korrapidaja küsib igaks juhuks, kas nüüd on kõik korras? On küll. Lepitakse kokku, et kõne on sellega lõppenud.

***

Helistab jällegi meesterahvas: Terve kesklinn on keelatud kuulutusi täis.
Korrapidaja uurib, et millistel tulpadel ja millise sisuga?
Mees: Massaažiteenuse pakkumine. Marina pakub massaažiteenust. Nimetab ka mõned kohad kesklinnas, kus kuulutused üleval. Korrapidaja soovitab mehel mupo kesklinna tugipunkti informeerida, kes kesklinna piirkonna heakorraküsimustega tegeleb. Ei, tema ei helista – ta tunneb tugipunkti inimesi hästi, lausa nimepidi. Tema ei helista, helistagu korrapidaja ise.
Korrapidaja helistab tugipunkti. Tugipunkti vaneminspektorile on mees ammusest tuttav ja tema mure samuti. Vähemalt kord kuus tuleb sama kodanik Marina massaažimurega tugipunkti jutule. Kuulutusi muidugi pole kuskil, mure aga kimbutab meest jätkuvalt.

***

Tuleb kodanik inspektori jutule. Inspektori perekonnanimi on Sulg. Korrapidaja palub kodanikul kirjutada vastuvõturaamatusse oma nime allkirja ja kellaaja. Korrapidaja palub kirjutada ka inspektori nime, kelle juurde ta läheb. Kodanik ei saa viimasest palvest aru. Korrapidaja ütleb. Kirjutage sinna Sulg. Mees joonistab nime kohale sulu (sulu märgid).