Ann Runnel: uus ajastu rätsepakunstis

Ann Runnel Foto: Erakogu

Mis asi on ülemaailmne Moerevolutsioon ja miks tõotab see ka Eesti (IT-)ettevõtjatele häid ärivõimalusi, selgitab Moerevolutsiooni päeva koordinaator Eestis Ann Runnel.

Täna on esimene ülemaailmne Moerevolutsiooni päev. Idee sai alguse aasta tagasi Bangladeshi Rana Plaza tehasevaringust, kus hukkus palju töötajaid. Nüüdseks on kampaaniast vedu võtnud 55 riiki ning täna toimub sel puhul üle maailma sadu üritusi ja aktsioone. Kampaania eesmärk on suurendada tarbija teadlikkust moetööstuse probleemidest ning esitleda häid lahendusi ja alternatiivi kiirmoele.

Kampaania on üllas ja kõnetab esmalt tavainimest, kuid selle taustal on oluline näha tekkivaid ärivõimalusi. Eestis on võrreldes Lääne-Euroopa riikidega säilinud veel üsna palju tekstiilitööstust, seda oma IT-kogemusega kombineerides võiksime leida võimalusi, mille peale mujal ei tulda. «Oluline on oskus aru saada, mis suunas tarbija liigub, mis on valukohad, ning pakkuda vastuseks lahendusi,» kommenteeris kampaaniat professor Urmas Varblane.

Sellise globaalselt väljakujunenud väärtusahelatega tööstusharu puhul on võimaluste märkamiseks hädavajalik avardada fookust Eestist väljapoole ning süveneda probleemide ja juba proovitud lahenduskäikude mustritesse.

Rõivatööstus on ja jääb tugevalt sõltuvaks manuaalsest tööst ja suurtest mahtudest, mille hind on arenguriikides paratamatult madalam

Kampaania ise keskendub eelkõige sotsiaalteemadele, mis on tingitud tarneahelate läbipaistmatusest ja keerukusest. Märksõnadeks on eluohtlikud töötingimused, lapstööjõu kasutamine ja madalad palgad. Lisaksin probleemide hulka ka üleoleva suhtumise – jõupositsioonil asujate rikastumise lihttööliste arvelt. Siinkohal ei ole tegemist lahmiva süüdistamisega, vaid pean silmas konkreetseid finantsskeeme, mille abil on võimalik rahaliikumist moonutada.

Ühe lahendusena sotsiaalprobleemidele nähakse tööstusharu läbipaistvuse suurendamist. Paluda brändidelt rohkem infot oma tarne­ahelate kohta on ju mõistlik. Ent kust jookseb mõistlikkuse piir? Näiteks kes oleks valmis avaldama infot raha jagunemisest oma tarneahelas? Kas täieliku läbipaistvuse pakkumine võiks ühe brändi jaoks olla äristrateegia fookus?

Üheks lahenduseks arvatakse olevat ka tootmise tagasitoomine Euroopasse. Mina siit aga mustvalgeid vastuseid ei otsiks. Esiteks seetõttu, et arenguriikidele ei tähenda see probleemide lahenemist, vaid teisenemist – kehvade töötingimuste asemel massiline tööpuudus niigi maailma vaeseimates riikides.

Teiseks seetõttu, et tarbijateadlikkuse kasvatamise abil ei ole võimalik võistelda madalate hindadega. Rõivatööstus on ja jääb tugevalt sõltuvaks manuaalsest tööst ja suurtest mahtudest, mille hind on arenguriikides paratamatult madalam ning suutlikkus tööjõu ülekülluse tõttu suurem. Aga eks saaks siingi otsida lahendusi innovatsioonist ja mängureeglite muutusest.

Sotsiaalteemade kõrval valmistavad selles tööstusharus suurt peavalu ka keskkonnaprobleemid: jäätmed, kemikaalid, suur vee- ja energiakulu (sh keskkonda koormava energia kasutamine) ning maa liigne kurnamine puuvillakasvatusega. Et anda tunnetust iga siin toodud märksõna mastaapsusest, toon ühe näite.

Kui suur bränd tellib oma enam kui 3000 poe tarvis tootjalt 100 000 identset meeste triiksärki, siis see tähendab, et vaja läheb vähemalt 40 tonni puuvilla ja toodetakse 2000 km kangast. Tootmise käigus jääb 15 protsenti kangast üle lõikusjäägina, 1,5 kilomeetrit kangast rullilõppudena ja 140 kilomeetrit kangast praagina.

3000 särki toodetakse igaks juhuks rohkem, mis jääb samuti üle. 100 000 särki transporditakse 10 000 kilomeetri kaugusele. Poes jääb osa neist särkidest (või kõik!) maha müümata ja läheb otse sorteerimiskeskusesse.

Nendest särkidest, mis ära ostetakse, viskavad pooled kliendid oma kapist välja vähemalt aasta pärast ostmist. Edumeelsemateski riikides suudetakse vaid 30 protsenti tarbija jääkidest kokku koguda ja taaskasutusse suunata, tavaliselt tekstiili polstermaterjalideks purustades.

Ülejäänud materjal jõuab prügimäele või põletusse segaolmejäätmetena. Järeldus: rõivatööstuse põhiprodukt on lõpuks jääk, mille tarvis kulub omakorda tohututes kogustes vett, energiat ja kemikaale.

Kõigi nende probleemidega on tegelenud nii suur- kui ka väike­brändid, teadusasutused ja mittetulundusühingud üle maailma juba aastaid, kuid lahendused ei ole suutnud võistelda domineeriva ja järjest enam leviva ärimudeliga, nn kiirmoega.

H&M, maailma teine suurim kiirmoe bränd, on ise üks edumeelsemaid lahenduste otsijaid, parandades tööohutust, vähendades vee ja kemikaalide kasutamist, parandades jäätmete ringlust jne. Pealtnäha tehakse suuri edusamme probleemide vähendamisel, kuid põhiprobleem – ületarbimisele õhutamine – jäetakse kõrvale, et kaitsta oma ärimudelit.

Mis aga võiks olla terviklik, süsteemne, radikaalne lahendus, mis muudaks mängureegleid ja võtaks kiirmoelt atraktiivsuse? Tarbijale peab jääma alles võimalus vahetada oma riideid sageli ja odavalt vähese ressursikuluga ning läbipaistvalt. Vastust ma veel ei tea, kuid tean, kust teele asuda. Märksõnadeks on materjaliringlus, infotehnoloogia ja keskendumine teenustele.

Näiteks miks peaks mu isiklik rätsep olema minuga samas linnas, kui ma võiksin oma riideid selga proovida virtuaalselt? Kui sama raha, mille investeerin, ostes endale püksipaari firmapoest, maksaksin otse arenguriigis õmblustööd tegevale naisele, annaks see talle kahe kuu elatusraha ning mulle teadmise, kuidas mu riided valmisid. Ja miks ei võiks pükste parandamise teenus olla tänavanurgal sama mugav ja atraktiivne kui topiskohvi kaasahaaramine? Kõlab utoopiliselt, aga mõelgem siit edasi.

Oluline on meeles pidada, et konkurentsieelise saavutamiseks tasub liikuda sammuke eespool sellest, mille kallal muu maailm pureleb. Praegusel juhul on siin selge rada ette näha: lahendused liiguvad jäätmehierarhias ülespoole.

Hierarhia on selline: enneta, taaskasuta eset, taaskasuta materjali, taaskasuta kiudu, taaskasuta ressurssi (energiat). Tegutsemine kõrgematel astmetel võimaldab enim rõhku panna keskkonnamõju vähendamisele, kuid on majandusliku tasuvuse poolest kõige keerulisem.

Seetõttu jõuab samm-sammult edasi liikuv masstööstus sinna kõige viimasena. Miks mitte sealt hoopis alustada ja mängureegleid muutma asuda?

Moerevolutsiooni saab jälgida sotsiaalvõrkudest üleilmse märksõna #insideout abil.