Riik kirjutab korstnasse vähemalt 700 000 eurot

Kui lõpuks Eestile ostetud Botnica (pildil) on 24 meetrit lai ja 97 meetrit pikk, siis ehitamata jäänud jäälõhkuja laius pidi olema 26 meetrit ja pikkus üle saja meetri. Foto: Küllike Rooväli

Riik raiskas vähemalt 700 000 eurot arktilise jäälõhkuja projekteerimisele, mida kunagi ei ehitata.

700 000 eurost 150 000 eurot moodustab seejuures lepingu enneaegse lõpetamisega kaasnev trahv, ülejäänud 550 000 eurot maksti Soome firmale juba tehtud projekteerimistöö eest.

Sellele lisaks on riik kandnud Aker Arctic Technologyle ettemaksuna veel 947 000 eurot, mille firma on lubanud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri Eero Pärgmäe väitel suusõnalise kokkuleppe kohaselt tagasi maksta. Jääb selgusetuks, miks üldse tegi veeteede amet firmale sedavõrd suure ettemaksu. Niisiis on Eesti riik päris kindlasti ära raisanud vanas rahas ligi 11 miljonit krooni, aga kui soomlased ei taha ettemaksu tagastada, kujuneb kogukahjuks 25,7 miljonit krooni.

Keegi põletas maksumaksja raha ja Postimees küsib, kes see oli? Riigihanke teade registreeriti riigihangete registris 2007. aasta 5. aprillil, mis oli juhtumisi Edgar Savisaare viimane tööpäev majandus- ja kommunikatsiooniministrina. Temalt võttiski teatepulga üle Juhan Parts ja sama aasta lõpuks sõlmiti projekteerijaga leping. Aker Arctic Technology pidi 377 000 euro eest tegema laeva põhiprojekti, valmistama ette dokumentatsiooni laevaehitaja leidmiseks ja tegema ka ehitusjärelevalvet. Niisiis valmistati riigihanget ette Savisaare ajal, ent kõik olulised protseduurid – riigile kahjulik leping ja laevaehituse plaani soikujätmine - toimusid Juhan Partsi haldusalas.

Tegelikult olid aga riigihankega lood mädad juba algusest peale. Tallinna Sadama nõukogu tellis mullu hanke läbiviimise protseduuridele õigusliku arvamuse advokaadibüroolt Pohla&Hallmägi ja hinnang on pehmelt öeldes hävitav. See viitas palju muu hulgas ka karistusseadustiku usalduse kuritarvitamise paragrahvile.

Hanget valmistas ette Veeteede Amet. Kogu lugu lõhnas algusest peale suunatud hanke järele. Igal juhul tahtis riik röögatu suurt jäälõhkujat, veel suuremat, kui hiljem Soomest ostetud Botnica. Selle jäälõhkujaga pidi saama tegutseda ka nafrapuurimisplatvormide abilaevana, mis teeb ehituse veel oluliselt kallimaks. Komisjoni liikmed püstitasid küsimuse, kas selline kulukas omadus on ikka jäälõhkujale tarvilik.

Laevalt nõuti muide sellist jääklassi, mis võimaldaks alaliselt tegutseda ka Arktikas ja/või Antarktikas. Tallinna Sadama nõukogu esimehe Neinar Seli hinnangul pidi olema peast põrunud see inimene, kes pani kokku jäälõhkujale esitatud projekteerimistingimused. «Sellist laeva on vaja Antarktikas – paksust jääst pidi ta läbi minema kiirusega maeiteamitu sõlme, igatahes uskumatult kiiresti,» lausus ta. «Lähtetingimused olid sellised, et tegu saab olla aatomijäälõhkujaga –sellised nagu nõukogude ajal Antarktikas liikusid.»

Pakkumisi laekus lõpuks kaks ja neist firma ILS OY pakkumine lükati kohe tagasi otsitud põhjendusega, et firmal pole välja pakkuda sobivat asimuutkäituri versiooni – need on sellised seadeldised, mis parandavad laeva manööverdamisvõimet ja hoiavad seda paremini ühe koha peal paigal. Asimuutkäitureid kasutataksegi eelkõige puurtorne teenindavatel laevadel.

ILSil ei lastud ka oma pakkumist täiendada. Niisiis vupsaski hange firma Aker Arctic Technology sülle.