Au olla veteran – Rooma riigist tänapäevani

Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi vahel peetud 1812. aasta sõja viimased elusolevad irokeesi päritolu veteranid sõja 70. aastapäeval. Foto: Wikipedia

Veteranid – nad on olnud osa elust ja ühiskonnast senikaua, kui inimkond ennast mäletab. Ka Eestil on omad veteranid, kes väärivad tähelepanu ja meelespidamist.

Sõna «veteran» tuleb ladinakeelsest sõnast vetus, mis tähendab «vana». Vetera­nus’eks hakati antiikses Roomas nimetama sõdurit, kes oli oma 20-aastase aja ära teeninud ja erru lastud, mille järel ta võis pöörduda kas tsiviilellu või jääda armee juurde. Veterani tähistav kreekakeelne sõna on apomahos, mis sõna-sõnalt tähendab «võitlusest väljas».

Niisiis on veteranide näol tegu tulest ja veest läbi käinud sõjameestega, ent vahel nimetatakse veteranideks kujundlikult ka teiste valdkondade «vanu tegijaid». Kuid ka sel juhul ütleb meie ühine keeletaju ette, et veterani sõnaga on sobilik seostada eeskätt võitluslikke või vähemalt võistluslikke elualasid – näiteks «veteranpoliitik» või «spordiveteran». Keegi ei keela kõnelda veteranluuletajast või veteranmesinikust, kuid see kõlaks mõnevõrra veidralt.

Selles osas on meist lahkemad prantslased, kes nimetavadki veteranideks mistahes eluala pikaajalist harrastajat, ning sõjaveteranide jaoks on neil seetõttu eraldi määratlus – ancien combattant ehk «vana võitleja».

Vahel kasutatakse ka eesti keeles selguse mõttes sõna «sõjaveteran». Kuigi sellist terminit kohtab ka sakslaste, soomlaste jt juures (Kriegsveteran; sotaveteraani), on selle teatav levik eesti keeles seotud ilmselt rohkem vene keele ja nõukogude ajaga. Nimelt kasutati NSV Liidus laialdaselt ka sõna «tööveteran», mis oli õigustatud sellega, et NSV Liidus olid peaaegu kõik elualad propagandistlikul tasandil militariseeritud – kõik võitlesid või vähemalt võistlesid, isegi kirurgid ja advokaadid, rääkimata metallurgidest või lüpsjatest.

Seda nimetati sotsialistlikuks võistluseks ning selles olid oma võitjad ja kaotajad. Võitjad said rändlippe ja soodustusi, kaotajad pidid taluma hurjutamist. Kuna üleüldine võitlus ja võistlus genereeris vastavalt ka palju (töö)veterane, tuli endisi sõjamehi selguse mõttes nimetada sõjaveteranideks.Ent sotsialistliku võistluse ajad on kaugele seljataha jäänud, mistõttu ei ole «sõjaveteran» praeguses eesti keeles enam ilmselt tarvilik, piisab «veteranist».

Tänapäeva maailmas tuleb veterani termini juures tähele panna võimalikku tähenduserinevust, mis sõltub peamiselt sellest, kas vastava riigi armee on rajatud üldisele ajateenistusele või on tegu vabatahtliku palgaarmeega.

Ajateenistust rakendavates maades, näiteks Norras ja Soomes, nimetatakse veteranideks sõjas käinud mehi-naisi, Soomes konkreetselt isegi ainult 1939–1944 sõdinuid; palgaarmeega riikides, nagu näiteks Suurbritannias, Kanadas ja USAs, on veteran aga oma teenistuse lõpetanud ja pensionile jäänud sõdur, sõltumata lahingukogemuse olemasolust või selle puudumisest.

Veteranistaatus oli seotud teenistuse lõpetamisega ka vanas Roomas ja, tõepoolest, Rooma armee oligi alates 1. sajandist eKr palgaarmee. Muidugi oli Rooma traditsioonilist sõjakust arvestades väheusutav, et mõnel leegionäril õnnestus oma 20 aastat ära teenida ilma ühtegi sõtta sattumata. Seega langesid need kaks veterani-definitsiooni peaaegu kokku – erru läinud sõdur oli ühtlasi ka sõjakäikudel käinud ja lahingutes kaasa löönud sõdur.

Praktilisest lahingukogemusest ei vaadata mööda ka tänapäeva USAs, kus üldaktsepteeritud definitsiooni kohaselt loetakse veteraniks küll igat sõjaväest erru läinud isikut, «eriti aga neid, kes on osalenud lahingutegevuses». Niisiis ühed on veteranid, teised n-ö eriti veteranid.

Eesti riigikaitse rajaneb ajateenistusel ja reservarmeel ning seetõttu on loogiline, et meie keelekasutuses ei tähenda «veteran» erusoldatit, vaid sõjas ja/või lahingutegevuses osalenud kaitseväelast. Siit järeldub omakorda, et veteran võib olla ka teenistust jätkav isik ja seista alles rivis.

Selliseid veterane on näinud ja hinnanud kõik maailma armeed, moodustades neist kas omaette üksusi või paigutanud neid autoriteetsete vanemate relvavendadena nooremate ja kogenematute keskele. Tüüpiline oli seegi, et veteranist sai ülemus – võib-olla küll mitte ohvitser, sest ohvitserikohti täideti tavaliselt seisuslikul põhimõttel, kuid näiteks seersant või selle analoog.

Eriti lugupidavalt suhtus oma veteranidesse Napoleon, ja seda mõlemas võimalikus veterani tähenduses – nii erru läinud kui ka alles teenistuses olevatesse vanadesse sõjameestesse. Tema armees olid olemas eraldi veteranide üksused, nagu kuulus «vana kaardivägi», mis koosnes eriti kogenud sõjameestest.

Napoleoni soov surres oli, et ta maetaks Pariisi Invaliidide toomkirikusse, kus tema põrm alates 1840. aastast puhkabki. Invaliidide toomkiriku ja selle juurde kuuluva hoonetekompleksi rajas juba 17. sajandi teisel poolel Louis XIV ning see on mõeldud vanade ja põdurate sõjaveteranide hooldekoduks – seda ülesannet täidab see ka praegu.

Veteran kui kultuurifenomen

Veteran ei ole ainult kitsalt sõjanduse või sõjavägedega seostuv kultuurifenomen, vaid ta on osa rahvakultuurist. Kui vaadata Euroopa rahvaste pärimusi ja muinasjutte, on errulastud soldatil seal kindel koht. Muinasjuttude erusoldatil on teatav sarnasus eesti rahvajuttude rehepapiga – nad on kartmatud ja nutikad tegelased, kellele lõpuks naeratab õnn.

Tegelikult ei pruukinud vana sõduri eluõhtu just õnnelik olla, seda eriti seetõttu, et sageli oli tegu sandiga. Kuid juhul kui tõsist invaliidistumist oli õnnestunud vältida, oli neil sitkete ja karmide meestena siiski rohkem võimalusi endale vanast peast elatist teenida kui mõnel tavalisel üksikuks jäänud seenioril. Näiteks oli erruläinud šveitsi palgasõduril suur šanss saada endale mistahes Euroopa suurlinnas peene restorani või hotelli uksehoidja koht, sest omanik võis olla enam-vähem kindel, et šveitslasest ehk šveitserist mingi tänavakaabakas juba läbi ei murra.

Uksehoidjat nimetatakse šveitseriks tänini. See on omamoodi paradoks – šveitslase nimi sümboliseerib korraga nii tipptasemel sõjameest kui ka pikka aega sõdu vältida suutnud rahuriiki. Samas pole imestamiseks põhjust – tegu on ilmeka tõendiga, kui õige on vanade roomlaste sentents «Kui soovid rahu, ole valmis sõjaks» (Si vis pacem, para bellum). Šveitsi rahupõlve on taganud eeskätt šveitslaste legendaarne sõjaline võimekus.

Küllap seisis Eestiski nii mõnigi «väljateeninud soldat» (sest just nii neid nimetati) meie tähtsamates linnades hotelli- või restoraniuksel. Võib-olla ka mõisais. Kuid veel tüüpilisem oli, et erusoldatist sai vallakasakas. Vallakasakas oli vallakohtu teener, kellena ta jagas ka ihunuhtlust, hiljem vallaorganite käskjalg, kelle ilmumine taluõuele tähendas tavaliselt mõne koormise või kohustuse teatavakstegemist. On ilmne, et nendes funktsioonides ei tekitanud erusoldat lihtrahvas mingeid sooje tundeid. Selline peaaegu et karikatuurselt kuri vallakasakas esineb nt Mark Soosaare filmis «Jõulud Vigalas».

Kuid rahvapärimuses säilis ka teistsugune erusoldat – mõnusalt piipu popsutav, paljunäinud ja paljukäinud vanamees, sageli paraku küll invaliid, kuid ammendamatu jutuvestja, kes võis ka pisut hambasse puhuda, kuid mis sellest. Kõige tähtsam oli hea jutt ise ja jutuvestjaist peeti lugu.

Sõna «veteran» tänapäevases Eestis

Tänapäeva Eestis seostub «veterani» sõna väga paljude jaoks 9. mai, Nõukogude armee ja punalippudega. Kuvandi keskmes on ordenite (või ka kõigest mälestusmedalitega) ülekülvatud hallpea Nõukogude mundris, kes sõjakaaslaste mälestuseks klaasikese viina võtab. Tema keskkonnas nimetatakse teda Suure Isamaasõja veteraniks.

On olemas ka vastaspoole veteranid, kelle veteraniseisuses ei ole mingit kahtlust, kuid kelle ordenid on teised ja kes ei kogune punalippude, vaid sinimustvalgete alla, ning kes on koondunud mitmetesse ühendustesse, millest suurim on Eesti Vabadusvõitlejate Liit. Omavahel suhtlevad need kaks veteranide liiki harva, pidades teineteist siiani vaenuliku poole esindajaiks.

Tugevamalt kui tänapäevases päriselus on «Suure Isamaasõja veteranid» esindatud siiski meie mälestustes nõukogude ajast. Ehkki nende hulka kuulusid ka eesti laskurkorpuse mehed, pidas elav kultuurimälu veterani all silmas ikkagi vallutajat, okupanti, võõrast, kes läks järjekorras ette, et osta ära viimane banaanikobar, käitudes veel aastakümneid pärast sõda tõepoolest otsekui riisuv okupant. Pole ime, et väga paljud laskurkorpuse veteranid vähemalt poejärjekorras oma eesõigusi ei kasutanud.

Teisiti oli lugu venekeelse elanikkonna hulgas, kus kõnealuseid veterane koheldi suurima lugupidamisega ja kus isegi järjekorras etteminekut eriti pahaks ei pandud. Eestlastele võis kangastuda, et selles väljendus tänumeel: olite vaprad, vallutasite meile selle maa, kus me nüüd peremehetseda saame, suur tänu teile.

Tegelikult ei ole selline arutluskäik usutav. Lugupidav suhtumine veteranidesse oli NSV Liidus üldine ning läänepiirkondades, sealhulgas Baltimaades, elutsevad «nõukogude inimesed» ei moodustanud selles osas erandit. See oli täiesti loomulik lugupidamine.

Erandlik oli muu. Baltimaades võis tekkida küsimus, et miks siis teise poole veteranidest juttu ei tohi teha. Siin veetsid oma vanaduspõlve tuhanded vaprad ja teenekad mehed ja naised, kes olid elu kaalule pannes astunud oma isamaa kaitsele, kogenud vangipõlve ja alandusi, kuid kelle teeneist kõnelemine oli valitseva režiimi silmis kuritegu.

Teises maailmasõjas NSV Liidu eest sõdinud veteranidesse suhtumise diametraalne erinevus eesti ja vene kultuuripildis tekitas ja tekitab tegelikult tänini olmekonflikte, solvumisi, mittemõistmisi. Eestlane, kes «kiliseva-koliseva» kohta salvava märkuse pomises, väljendas allaheidetud rahva loomulikku trotsi, samal ajal kui episoodi pealt nägeva venelase arvates oli tegemist ennekuulmatu matslusega – või koguni natslusega. Ebaõiglased ja alusetud natsismisüüdistused on aga omaette teema.

On päris ilmne, et nüüd, mil Eesti vabariik on taas üle 20 aasta mitte ainult juriidiliselt, vaid ka praktiliselt eksisteerinud, on aeg neist vanadest kahetsusväärsetest ja mõnes mõttes lahendamatutest vastuoludest üle saada.

Pole tarvis kõrvale heita vanast Roomast pärinevat auväärset terminit paljalt seetõttu, et nõukogude ajal tähistati sellega kedagi, kes Eesti kultuuripildis ei olnud mitte veteran, vaid okupant. Aeg suudab terminite tähendused nii mõnigi kord õigele kohale tagasi nihutada, kui sellele veidi kaasa aidata. Meenutagem kasvõi sõna «pioneer» käekäiku.

Eesti riik ei ole taastamisest saadik kellegagi ametlikult sõjajalal olnud, kuid sõda on Eesti mehed ja naised sellegipoolest pidanud, järelikult on meil olemas ka veteranid – vähemalt selle sõna ühes eelkirjeldatud tähenduses – sõjas osalenud. Tänapäeva maailmas, vähemalt tänapäeva läänemaailmas, ei ole sõda, tulevahetus, reaalne relvastatud vaenlane jms enam nii tavalised nähtused kui veel sadakond aastat tagasi. Seetõttu on ka lahingus käinud ja tule all olnud mees või naine varasemate aegadega võrreldes märksa haruldasem nähtus, ja on iseenesestmõistetav, et selliseid inimesi märgatakse ja tunnustatakse ka riiklikul tasandil.

Veteranid Eestis enne Teist maailmasõda

Eesti kõige esimeseks veteranidega tegelevaks organisatsiooniks oli Vigastatud Sõjameeste Ühing, mis rajati 1917. aasta septembris ja mis tegeles Esimeses maailmasõjas vigastatud meeste majandusliku ja moraalse abistamisega. Nagu näha, oli tegu siiski vaid ühe veteranide segmendiga, mistõttu VSÜd otseselt veteranide organisatsiooniks pidada ei saa. Juba veidi enam kui aasta pärast VSÜ rajamist hakkas maailmasõja invaliididele lisanduma Vabadussõja omi. VSÜ tegutseb tänapäevalgi.

Enne Teist maailmasõda Eesti vabariigis eraldi veteranide päeva ei olnud, seda funktsiooni täitsid võidupüha 23. juunil ja veel otsesemalt Vabadusristi päev, mida tähistati algul 24. veebruaril, seejärel 3. jaanuaril (relvarahu aastapäeval) ja alates 1934. aastast taevaminemispühal ehk suurel ristipäeval, mis on liikuv tähtpäev kevadel (40 päeva pärast lihavõtteid). Veteran ei olnud tollal erand, pigem reegel. Seljataga oli pikk, enam kui viis aastat kestnud verevalamine, millesse lõpuks oli kas või mingil moel kaasatud enam-vähem kogu relvakandmisvõimeline meessoost elanikkond. Seetõttu oli loomulik, et tõelisteks sõjasangariteks peeti eeskätt Vabadusristi kavalere.

Eriti suurejoonelised pidustused toimusid 1934. aasta mais, kui tähistati Vabadusristi 15. aastapäeva. Kogu maa oli siis lipuehtes ja kõikjal toimusid mälestusüritused. Ajaleht Postimees kirjutas: «Wabadusrist on aga see väline märk, mis tunnistab, et tema kandja on kuulunud Wabadussõja võitnud silmapaistvamate kangelaste hulka. See märk on tunnistuseks, et sõjamees pole üksnes täitnud oma kohust, vaid on andnud kaugelt rohkem, kui see õnnestub igaühel.»

Olid muidugi veel Esimese maailmasõja veteranid. Kuid ajalookäik olid tekitanud olukorra, kus need mehed, kes olid käinud küll maailmasõjas, kuid mitte Vabadussõjas, moodustasid sõjakogemusega isikute suure koguhulga raames üsna väikese osa. Tegu sai olla eeskätt nendega, kes olid maailmasõjas tõsiselt viga saanud ja võitlusvõime kaotanud (VSÜ liikmeskonna põhjal orienteerivalt 3000 meest), lisaks Venemaalt pärast Vabadussõda repatrieerunud mehed, kes olid maailmasõjast osa võtnud – kusjuures mõned siiski ka Vabadussõjast, ainult et vastaspoolel.

Teisest küljest leidus arvukalt noori mehi, kes polnud käinud maailmasõjas, küll aga Vabadussõjas – näiteks õppursõdurid, samuti Vabadussõja jooksul mobilisatsiooniikka jõudnud noormehed. (Need kaks liiki osaliselt kattusid.)

Kuna Eesti vabariik loodi ikkagi tänu Vabadussõjale, ei olnud riigil moraalset kohustust maailmasõja veterane kuidagi eraldi meeles pidada või esile tõsta. Ammugi mitte Jaapani sõja või koguni Türgi sõja veterane ja vigastatuid, keda ju samuti leidus. Kuid keegi ei keelanud neil meestel kanda Vene riigilt vapruse eest saadud teenetemärke, ja seda tehtigi loomuliku uhkusega. Ka Johan Laidoner kandis muude ordenite kõrval Georgi linti, mis märkis Georgi mõõga annetamist 1915. aastal.

Vabadussõjas üles näidatud vapruse tunnistuseks oli Vabadusrist, eriti muidugi selle II liik – isikliku vapruse eest, mille 3. järku anti Eesti kodanikele välja 1672 korral ja 2. järku 29 korral. Esimest järku, nagu teada, ei antud kordagi  välja. Sümboolselt on II liigi 1. järgu Vabadusristi saanud aga kogu eesti rahvas Vabadussõja võidusamba näol.

Vabadusristi kavaleridest kujunes eraldi vennaskond – Vabaduse Risti Vendade Ühendus, mis üleriigilisena loodi 1925. aastal ja mis mõjutas mitmel puhul ka Eesti poliitikat. Veelgi jõulisemalt tegi seda aga üleriigilise organisatsioonina 1929. aastal rajatud vabadussõjalaste (kesk)liit. Esialgu oli tegu veteranide organisatsiooniga, kuid 1930ndail kujunes liit ümber poliitiliseks erakonnaks, kuhu alates 1933. aastast võisid astuda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed.

Välised austusavaldused olid muidugi olulised, kuid võib-olla veelgi enam läksid inimestele korda konkreetsed hüved, eriti Vabadussõja sõdureile lubatud maa. Suureks soodustuseks oli ka õigus õppemaksuta omandada haridus kuni ülikooli lõpetamiseni.

Asunikutalude jagamine Vabadussõja veteranidele meenutab vägagi vastavat seadust vanas Roomas, mis tagas erruläinud sõdurile teatava suurusega maatüki.

Eestis lisandus sellele veel ajaloolise õigluse jaluleseadmise aspekt – või vähemalt nii seda tollal mõisteti. Teiseks erinevuseks võib pidada, et sõduritele maa jagamine ei olnud kavandatud rutiinseks, püsivaks meetmeks nagu alalõpmata sõdivas Roomas, vaid see oli osaks ühekordsest reformist, mille eesmärk oli likvideerida mõisamajandus kui selline.

Tagasi tänapäeva

Eesti valitsus kiitis 2012. aasta detsembris heaks veteranidepoliitika. Meie ajateenistusel põhinevast riigikaitsemudelist lähtudes puudutab see poliitika lahingutegevuses osalenud (missioonil käinud) mehi-naisi sõltumata sellest, kas nad on veel rivis või kaitseväest lahkunud, lisaks on selle alla hõlmatud ka kaitseväes teenistusülesannete täitmisel ja Kaitseliidus sõjaväelisel väljaõppel püsivalt töövõime kaotanud isikud.

Võib-olla tundub mõnele – sealhulgas mõnele asjaosalisele endale –, et pooleaastase missiooni läbi teinud ja teenistust jätkava noore inimese jaoks on veterani nimetus liiga kõlav või pateetiline, teiseks ei hõlma see kõiki Eestis elavaid veterane. Kuid teisalt pole selle nimetusega tänapäeva reaalsusi arvestades midagi valesti.

Kui riik soovib missioonikogemusega isikute suhtes konkreetseid soodustusi ja õigusi sätestada, peab ta neid kuidagi nimetama, ja sobivaim termin on ikkagi «veteran». Lõpuks jääb asjaosalistele alati vabadus kasutada mitteformaalset, relvavennalikku terminit «missioonimehed» – muidugi kui missioonil käinud naiskaitseväelased lubavad.

Selliselt defineeritud veterane polegi teab kui vähe. 2012. aasta lõpu seisuga on rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalenud ligi 2500 inimest. Neist 11 meest on langenud, kuid haavata ja vigastada on saanud 130 isikut, neist raskesti 34. Umbes tuhat veterani on kaitseväest lahkunud, ülejäänud endiselt rivis.

Niisiis on Eestil uue iseseisvusaja veteranid vaieldamatult olemas, ja neid on tuhandeid. Riik ja ühiskond võlgnevad neile tänu ja lugupidamise, sest ehkki missioonid on kandnud mehi-naisi Eestist kaugele, on tegu ikkagi Eesti huvide eest seismisega. Eesti huvid langevad kokku kogu tsiviliseeritud, demokraatliku maailma huvidega, nii et ühtlasi on tegu ka solidaarsuskohustuse täitmisega tänapäevase (suhtelise) maailmarahu tagamisel. Seda panust ei saa ega tohi alahinnata.

Kaitseministeerium ongi algatanud ühtse veteranipoliitika väljakujundamise ja iga-aastase veteranipäeva tähistamise 23. aprillil, jüripäeval, mis meenutab ühtlasi 1343. aastal puhkenud jüriöö ülestõusu, meie võitlusvaimu ja vabadustahte üht võimsamat sümbolit. Lisaks on püha Jüri sõjameeste kaitsepühak.