Veteranidel on ühiskonnale palju anda

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras Afganistanis. Foto: Kristel Maasikmets

Ligi kaks kümnendit tagasi – 1995. aastal – läkitas Eesti Horvaatia poole teele oma esimese missiooniüksuse. Tol hetkel pidasid vähesed tõenäoliseks, et järgmiste kümnendite jooksul saadame sõdureid maailma raskeimatesse sõjakolletesse. Tänaseks on kaitseväe välisoperatsioonidel osalenud üle 2500 mehe ja naise. See on arvestatav jõud – Eesti kaitseväe veterane on meie töö- ja õpingukaaslaste seas, kogukonnas, kus me elame, sõpruskonnas, kellega suhtleme.

Eesti on lubanud panustada Afganistani operatsiooni lõppedes järgmistesse missioonidesse, kus rahvusvahelist abi vaja – konfliktid ei kao maailmast kuhugi.

Igal aastal lisandub meie veteranide ridadesse uusi võitlejaid oma rõõmude ja muredega. Mullu vastu võetud veteranipoliitika kindlustab, et ühiskond tunnustab inimesi, kes on, relv käes, Eesti eest võidelnud, saanud vigastada, jätnud oma elu. Veteranid jäävad meiega paljudeks aastateks – nii sõjakogemustega ohvitserid-allohvitserid, reservväelased kui sõjas viga saanud.

Eesti riik kulutab enda kaitsmiseks kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Veteranide panus on oluliselt suurem – mõnel kahjuks ka 100 protsenti. Riiklikud tagatised – võimalus võtta Kredexi käendusega laenu, omandada kõrgharidus, saada täiendav protsent juurde pensionile – on käegakatsutav riigi tugi kõigile Eesti eest võidelnutele.

Arenev toetussüsteem

Meie riik on juba praegu teinud väga palju selleks, et vigastatud kaitseväelased saaksid elus võimalikult hästi hakkama. Loomulikult on meil veel palju õppida – toetussüsteemi arendamine on alles algusjärgus.

Vigastatud kaitseväelased on reeglina noored ja tugevad mehed-naised, kel elus veel palju saavutada – vigastus ei tohi neid ühiskonnast eemale peletada. Praegu saavad nemad, nagu teisedki veteranid, riigi kulul õppida, vajadusel väga kvaliteetsed proteesid, käia taastusravil Inglismaal, kaitsevägi kindlustab neile töökoha. Püüame aidata vigastatud sõjameestel leida sobivaid paraspordialasid, millega tegeleda. Kaks raskelt vigastatud veterani – veebel Egerd Erreline ja nooremveebel Ott Jõesaar – on heaks näiteks sellest, kuidas saab teenistust jätkata, nemad on ka pärast seda osalenud välisoperatsioonil.

Ometi on enamik vigastatud veterane tunnistanud, et kõige olulisem toetus on kaaskodanike tunnustus, ühiskonna meelespidamine, hea sõna.

Veteranidel endil on ühiskonnale palju anda – Sinilille-kampaania, millega kogutakse raha vigastatutele Ida-Tallinna keskhaigla kõnniroboti ostmiseks, on Vigastatud Võitlejate Ühingu algatatud. Seda ei saa kasutada mitte ainult nemad ja nende saatusekaaslased, vaid kõik eestimaalased, kellel kõnniabiseadmest abi.

Meil kõigil on võimalus sinililli ostes roboti ostu panustada. Ameerika Ühendriikide abiga on samasse haiglasse loomisel taastusravikompleks, kust saavad toetust kõik proteesikasutajad. Üks tulevasi proteesimeistreid on ise sõjas jalad kaotanud veteran, kes tunneb kõige paremini vigastatud inimeste muresid.

Veteranide elu- ja töökogemus teeb neist otsustusvõimelised juhid, head meeskonnaliikmed ja õpetajad. Liitlased on Afganistanis ja Iraagis hinnanud Eesti sõdurite kaalutletust ning oskust panna end kohalike elanike olukorda. Usun, et ka Eesti tööandja jaoks on nad tasakaalukateks, otsustus- ja empaatiavõimelisteks töötajateks, kellele saab kindel olla.

Väikeriigina on meile oluline, et Eestit võetakse võrdse partnerina. Peame näitama, et suudame võtta kohustusi ja neid sarnaselt teistega ka täita. Riigina, mille julgeolek sõltub väga palju NATO tõhusast toimimisest, on oluline, et alliansi riigid suudaksid koos tegutseda, planeerida ja operatsioone läbi viia. Ukraina sündmuste valguses olen saanud kinnitust, et Eesti kaitsevägi on suurriikide armeedele võrdväärne partner – me arutame lähemate liitlaste kaitseväe juhatajatega avameelselt maailmas toimuvat, kui vaja, saame neilt küsida toetust ja abi, olles samas valmis ise neid toetama.

Hindamatud oskused

Liitlastega teeninud kaitseväelaste panuseta poleks nii usalduslikud suhted iialgi mõeldavad. Praegused suurriikide armeede juhid juhtisid mõni aasta tagasi Afganistanis ja Iraagis üksusi, kuhu kuulusid ka Eesti sõdurid – meie kaitseväelasi mäletatakse.

Valmistudes Eestit kaitsma, on oluline, et sõdurid suudaksid la­hin­gutingimustes võtta vastu vajalikke otsuseid ja neid ellu viia. Seda võib õppida aastakümneid, kuid inimese puhul, kes pole ise tule all olles otsuseid vastu võtnud, pole kunagi teada, kas õpitu ekstreemolukorras ka toimib. Niisuguse kogemuse on Afganistanist ja Iraagist saanud paljud.

Need, kes jätkavad oma teenistust kaitseväes, annavad oma teadmisi edasi. Ka nende puhul, kes kaitseväes enam ei ole, teame, et meil on olemas lahingukogemusega reservväelased.

Kõrge võitlusvaimu saavutamisel on olulised nii distsipliin ja lahinguline ettevalmistus kui ka teadmine, mille nimel sõditakse – sõdurite jaoks on ühtviisi oluline samastuda nii väikese üksusega, kellega õlg õla kõrval võideldakse, kui ka ühiskonnaga, kelle nimel see on ette võetud. Ühiskonna lugupidamine on veteranidele vajalik, nad hindavad teie tuge ja annavad selle eest oma panuse meie riigi püsima jäämiseks.

Mullused veteranipäeva üritused said nii kaitseväelaste kui kõigi Eesti inimeste seas sooja vastuvõtu osaliseks, valitsuses on lugemisel päeva lipupäevaks kuulutamise eelnõu. Heisakem veteranipäeva puhul lipud juba nüüd ning toetagem sõna ja teoga Eesti iseseisvuse eest võidelnud veterane.