Vestlusring. Kes toetab veterani?

Kaido Pihlakas (vasakult), veebel Jaune Engel, nooremveebel Rasmus Penno ja Anu Rannaveski. Foto: Toomas Tatar

Kuidas hoolitseb riik meie uute veteranide eest ja kas vigastatud sõjameeste eest hoolitsemine on ainult riigi kanda või on ka kodanikuühiskonnal oma kohustused, arutlesid veteranid veebel Jaune Engel ja nooremveebel Rasmus Penno ning vandeadvokaat Kaido Pihlakas ja kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna peaspetsialist Anu Rannaveski. Vestlust suunas Liisa Tagel.

Selleks et rääkida, kas veteranide eest peaks hoolitsema ainult riik või on oma osa selles kanda ka kodanikuühiskonnal, alustame küsimusest, mida riik praegu teeb veteranid heaks. Teil kõigil on selles suhtes pisut erinev taust, seega alustame teie isiklikust kokkupuutest selle teemaga.

Pihlakas: Mina riigikaitse poolt ei puudutakski, mina räägiksin kohe heategevusest.

Meil on põhiseaduse järgi kodanikel õigus ja kohustus olla ustavad oma riigile ja kaitsta oma riiki. Kaitseväeteenistuse seadus ütleb, et meesoost kodanikel on kohustus ja nüüd ka naistel õigus võtta osa ajateenistusest. See on kohustuste pool. See aga, kui inimene osaleb missioonidel, ei põhine ainult kohustusel, me täidame küll kohustusi liitlaste ees, aga mehed lähevad sinna vabatahtlikkuse alusel.

Ühiskonnas käib küll mõnikord pobin ja porin – miks meie poisse sinna vaja on. Meil on demokraatlik riik, võib ka nii suhtuda, aga ma arvan, et inimesed saavad üha rohkem aru, et meil on lisaks heaolu tarbimisele ka rahvusvahelised kohustused. Missioonile minejad panustavad rohkem kui seadus ette näeb, ja nad panustavad kõik, mis neil üldse on – oma elu ja tervise. Kui ühed annavad nii palju, tekibki küsimus, mida siis teised teha saavad. Sealt tulebki kohustus toetada oma mehi-naisi, poegi-tütreid, kes on andnud kõik, mis neil on. Kui nad hätta satuvad, on kodanikel moraalne kohustus neid aidata.

Rasmus Penno ja Jaune Engel, teil on mõlemal isiklik kokkupuude sellega, kuidas toimib veteranide eest hoolitsemine, samas olete te ka ise selle parandamisega tegelenud.

Penno: Kui me vaatame praegu, mida teeb riik, siis ma arvan, et pilt on palju paremaks läinud. Nüüd juba ka rakendatud veteranipoliitikas on tehtud suuri edusamme. Need, kes juba on haavatud Eestis, on selle koos spetsialistidega osaliselt ikkagi käima lükanud.

Kui me läksime Iraaki, ei olnud ühtegi kogemust sõjas haavatutega. Kui me vaatame võrdluseks USAd – nemad pidid selle süsteemi välja töötama juba Vietnami sõja ajal. Sõjast tagasi tulnud üksused saavad nüüd integreeruda tsiviiltoetuse abil. Üldiselt see süsteem eeskujuna toimib ja minu arvates läheb ka Eesti veteranipoliitika selles suunas – kui me toome nad koju, ei jäta me neid vaatama, kuidas nad ise hakkama saavad. Eelkõige on neil muidugi vaja lähedaste tuge, aga ka toetust ühiskonda integreerumisel.

Ma loodan, et see teavituskampaania, kes on üldse veteran, jõuab inimesteni, ja nad ei arva, et me käime seal ainult raha teenimas.

Sõja kontekst on niivõrd muutunud – me kaitseme missioonidel siiski ka Eesti huve. Kui me ei oleks NATO liikmed, oleks olukord siin palju keerulisem.

Engel: Alguses oli kolukord väga raske. Esimene tõsiselt haavata saanu oli Agor Teterman, kes sai haavata koos Arre Illenzeeriga. Siis ei tehtud veel mingeid seadusi.

2007 sai koos minuga haavata veel üks poiss, me tegime riigikogule taotluse, aga seda ei võetud siis vastu. Alles siis, kui 2008 veel uusi haavatuid lisandus, võeti see lõpuks lugemisele ja 2008. aasta detsembris võeti vastu seadus missioonil haigestunud või viga saanud kaitseväelastele sotsiaalsete garantiide tagamiseks. Põhitöö tegid ära vigastatu Urmas Aid ja tema naine. Urmas ei olnud tegelikult raskelt vigastatud, aga mina olin ära ravil.

Ma arvan, et praeguseks oleks seadus ka meie surveta vastu võetud, sest haavatuid on nüüdseks nii palju. Praegu toimub süsteem väga hästi. Kui mina kaotasin jäseme, ei olnud midagi sellist varem juhtunud, kõik oli uus.

Penno: Ja ei tegeleta mitte ainult haavatutega, vaid ka peredega.

Pihlakas: See on riigi poolt.

Engel: Üks suur asi on juba see, et kui sõdur saab haavata ja viiakse Inglismaale, saab sinna minna ka tema perekond. Britid hoolitsevad meie eest väga hästi.

Penno: Nende kogemust ei saagi Eestilt nõuda, brittide taastusravi kogemus on meist nii palju pikem. Meil ei ole mõtet jalgratast leiutada, meil on nendega valitsuste tasandil lepingud, et nende professionaalid tegelevad meie haavatutega. Ma arvan, et see on väga positiivne, et tehakse teiste riikidega koostööd.

Anu Rannaveski, teie esindate siin otseselt riiki, kuidas näete teie koostööd kodanikuühiskonnaga?

Rannaveski: Jah,mina olen kaitseministeeriumist osalenud veteranipoliitika koostamises. Muidugi mitte üksi, oleme seda tööd teinud kaitseväe ja teiste kaitsevaldkonna asutuste ning loomulikult veteranidega, kelle arvamust oleme võimalikult palju arvestanud.

Kokkuvõttes oleme saanud kokku päris hea dokumendi. Mitmed asjad, mida veteranid soovisid, on nüüd seadusesse kirjutatud – näiteks tegevteenistuspensionilisa iga välismissioonil käimise eest ning ulatuslikud sotsiaalsed garantiid juhuks, kui kaitseväelasega peaks midagi missioonil juhtuma.

Veteranipoliitika on olnud nii eelmise kui selle valitsuse prioriteet. See annab jõudu ja lootust nende teemadega aktiivselt edasi liikuda.

Mulle väga meeldis see, mida Kaido Pihlakas ütles: need mehed ja naised, kes oma kõige kallimaga lähevad riskima, peavad olema ühiskonnas kõrgelt hinnatud ja ühiskond peab neile tagasi andma. Ma räägin just sõdurist kui inimesest. Meil on kohustus minna, ja need on inimesed, kes on olnud nõus sinna minema.

Jaune ja Rasmuse kogemused pärinevad tõesti rasketest algusaegadest, mis olid meie jaoks väga valulised.

Engel: Kogemus puudus.

Rannaveski. Jah. Aga mulle tundub, et oleme selle süsteemi loomisega suhteliselt hästi hakkama saanud.

Engel. Väga lühikese ajaga sealjuures.

Rannaveski: Oleme muutunud palju paindlikumaks, see on tulnud täiesti praktilisest vajadusest. Näiteks see, kui tihti saavad haavatute juurde sõita nende lähedased, sõltub ikkagi ravist ja vigastustest.

Engel: Praegu pole Eestis keskust, mis tegeleks amputeeritutega. Haapsalus on neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus, aga amputeeritutele spetsialiseerunud keskust ei ole. Sel suvel see tuleb ja see on väga hea, ning seda teenust saavad kasutada ka tsivilistid. Meil on väga palju amputeeritud inimesi.

Kui riik teeb nii suuri edusamme, kust algab kodanikuühiskonna roll?

Pihlakas: Hea, kui on seadused ja riik toetab, aga ka ühiskonnal on kohustus anda tagasi, anda oma panus ja aidata.

Engel: Mitte kunagi ei saa riik ja seadused garanteerida kõike. See läheb lihtsalt nii kulukaks. Tegelikult tasuta lõunaid ei ole. Praegu teised riigid toetavad meie iseseisvust ja pakuvad abi, kui peaks vaja minema. See ei pruugiks aga üldse nii olla, kui me poleks võtnud vastu otsust minna missioonidele. Meie välismissioonidel osalemine on ikkagi kaudselt Eesti iseseisvuse tagamine. Kui sa kuulud kuhugi ühingusse, on sul ka kohustused, ja tasuta ei saa midagi.

Kas ei või tekkida inimesel küsimust, et kodanikuühiskond peab täitma lihtsalt riigi puudujääke?

Engel: Ei, see on kindlasti täiendav, enam ei täida see mingeid puudujääke.

Rannaveski: See märkus on tegelikult õige, sest väga paljud ei tea, kellele veteranipoliitika on suunatud ja milleks on vaja veterane toetada. Meil on üle 2500 mehe ja naise, kes on käinud välismissioonidel ning kes on andnud Eesti julgeolekusse isikliku panuse.

Kui võtame juurde kõigi nende inimeste lähedased, saame veel suurema numbri, aga see on ikkagi väga väike protsent ühiskonnast. Väike osa, mis ei torka tegelikult silma. Ja siin näengi kodanikuühiskonna ja veteranide endi organisatsioonide rolli, et suurendada teadlikkust ja muuta nad nähtavaks. Tekitada mõistmist, et välismissioonidel käinud inimesed on ühiskonna tänu ära teeninud. Ja et neil on jätkuvalt oma riigile palju anda. Seda ei saa teha ministeerium.

Pihlakas: Suur jõud on meedial, meedias peab tutvustama, et need ei ole ainult 90-aastased mehed. Seda peab rohkem lahti seletama. Kõike seda näidata on meie kui ühiskonna kohustus.

Engel: Ühiskonna arusaamisele, milleks on meile vaja sõjaväge ja Kaitseliitu, aitas praegu muidugi väga palju kaasa Ukrainas toimuv. Kaitseliidu vastu tekkinud suur huvi näitab, et meie julgeolekuteemasid peetakse oluliseks.

Penno: Samas ei saa me eeldada, et oleme ühe aasta kestnud kampaaniaga kõik ära teinud ja edasi saavad kõik juba ise aru. Ma ei arva, et eestlane on aeglane, aga uuenduste omaksvõtmisega läheb aega.

Meie eesmärk pole nõuda, et me oleme veteranid, te peate meid austama. Me tahame näidata, et me ei ole ainult metslased, kes käivad raha eest Talibani küttimas, vaid et me oleme tegelikult hoopis teistel eesmärkidel seal. Just selleks on meil see kampaania.

Penno: USA-l oli juba ammu kampaania «Ära küsi, mida riik saab sinu heaks teha, küsi, mida saad sina riigi heaks teha».

Meie eeskujud veteranide eest hoolitsemisel võiksidki siis olla Inglismaa ja USA?

Rannaveski: Angloameerika riikides ongi vigastatud kaitseväelaste toetamine väga tugevalt üles ehitatud kodanikuühiskonnale, Põh­jamaades tagab riik peamise abi ja kodanikuühiskond täiendab riigi toetust.

Meie võrdlus Ameerikaga on hästi tugev, kuigi neil on väga palju rohkem kogemust olnud ja neil on veteran ikkagi kangelane, kellele teevad restoraniomanikud lõunaid välja. Veteranidesse suhtutakse kui kangelastesse.

Engel: Mul on endal kogemus, kus USAs väljas käies oli meie eest arve juba tasutud. Seal on suhtumine hoopis teine. Aga nad ütlesid ka, et see suhtumine muutus poolehoidvamaks pärast kaksiktorne. Samas käivad seal ka Vietnami sõja veteranid taastusravikeskustes  praegusi vigasaanud toetamas.

Pihlakas: Aga Vietnami sõja veteranidesse ei suhtutud alguses nii hästi. See on ühiskonna hoiak, mida me peame kujundama koos.

Engel: Meie alustasime selle hoiaku kujundamisega alles 2007. aastal, me oleme isegi kiired olnud.

Penno: Arvan, et kui me jätkame, muutub see veel paremaks, et ühiskond hakkab meid rohkem toetama. Põhja pool oleme selles vallas ka kõige rohkem arenenud riik.

Engel: Pean mainima, et kui me räägime toetusest, ei küsi me raha, me tahame moraalset toetust: et me oleme vajalikud, et tunnustataks, et seda ametit on ka vaja. Kodanikuühiskonna toetust ongi seetõttu vaja, et riik ei saa kõigega tegeleda. Me vajame ka abivahendeid, mida riik tagada ei jõua.

Rannaveski: Riik tagab seaduste ja õigusaktidega selle, et veteranidel oleks elementaarne tugi. Kuid kõike ei saa seadustesse kirja panna. Kõiki erijuhte ei ole võimalik ette näha, samuti ei pruugi seadused olla alati paindlikud.

Kodanikuühiskonnas on paindlikkust rohkem ning on loogiline, et just kodanikualgatuse korras sünnivad mitmesugused algatused, mis aitavad täita ühte või teist veteranidega seotud eesmärki. Näiteks mulle väga meeldivad Carolin Illenzeeri Fondi ettevõtmised, mis on alati väljapaistvad ja selge sihiga toetada langenud veteranide laste arengut.

Pihlakas: Meie rahajagamine on vajaduspõhine ja hooliv, me ei larista, aga me arvestame inimeste vajadustega. Tihti need inimesed pöörduvad ise meie poole ja räägivad, mida neil vaja on. Oma üritustega püüdleme aga selle poole, et veteranid oleks hästi näha.

Engel: USAs on see viidud muidugi äärmuseni, meie jaoks võib see isegi hirmutav olla.

Pihlakas: Eks me ikkagi püüame nende suunas liikuda. Veel parem oleks muidugi, kui uusi veterane juurde ei tuleks, et ajalugu ei liiguks sinnapoole.
-------------------------------------------------

 Osalejad

 Veebel Jaune Engel: 2007. aastal Estcoy-4 koosseisus medõena Afganistanis töötades kaotas ta esimese eestlasena missioonil jala. Töötab endiselt kaitseväe meedikuna.

 Nooremveebel Rasmus Penno: kaotas 2008. aastal Estcoy-5 missioonil olles mõlemad jalad altpoolt põlvi. Töötab kaitseväe logistikakeskuses ametnik-spetsialistina. Kuulub Vigastatud Võitlejate Ühingusse, mis veab ka Sinilille heategevuskampaaniat.

 Vandeadvokaat Kaido Pihlakas: üks sihtasutuse Carolin Illenzeeri Fondi asutajatest ja fondi nõukogu liige. Carolin Illenzeeri fond asutati 2004. aastal pärast seda, kui Iraagis hukkus vanemveebel Arre Illenzeer, ja see kannab tema tütre nime. Fond toetab hukkunud ja raskelt vigastatud sõdurite laste haridusteed. Fondi patroon on Eesti Vabariigi president.

 Anu Rannaveski: kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna peaspetsialist, üks veteranipoliitika koostajatest.