Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

Kaasaegne rindekunst

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Maarit Murka ja tema maalid Afganistanist (all).
Maarit Murka ja tema maalid Afganistanist (all). Foto: Jaanus Lensment

Kunstnik Maarit Murka käis koostöös Sõjamuuseumi ja kaitseväega Afganistanis, kus ta kohtus missioonil teenivate sõdurite maailmaga ja kogus ainest, et jäädvustada tänapäeva sõda traditsioonilisel moel – maalidel.

Maalid sünnivad Afganistanis tehtud fotode põhjal ja seerias saab olema kaheksa maali. Millest te lähtusite just neid fotosid välja valides? Millist lugu need jutustavad?

Ilmselgelt on see Eesti sõduri ja Eesti sõjaväe lugu. Esialgu rändavad need komplektina – siis saan mina valida, millist lugu jutustada, aga need peavad töötama ka hiljem üksinda.

Minu jaoks sümboliseerivad need maalid samas ka tänapäeva sõja absurdsust. Nendel piltidel, kus istub mees üksi, relv tema kõrval, antenn püsti, käib ka sõda. Lahingutegevuse pilt (esikaanefoto – toim) on tegelikult õppuselt, aga samasugune näeb välja ka tegelik sõda. Tavaline sõdur väljal oma vastast ju ei näe. Maalil, kus ma kujutan kohtumist kohalikuga, otsustasin ka just seetõttu kujutada kohalikku üksinda.

Maalil, mida ma praegu teen, tulid nad just patrullist. Tegin neist pildi, et näidata sõprust ja seotust, mis on missioonil olles ikkagi väga olulisel kohal. (Murkal oli pooleli nelja sõdurit kujutav maal – toim.)

Kuidas jõudsite oma töös välispoliitika ja Eesti Afganistani missiooni teemadeni?

Mul ei ole lugu sellest, kuidas ühtäkki avastasin enda jaoks välispoliitika või missioonide teema. Olen sattunud Sõjamuuseumi juurde. Mind on alati ajaloolised teemad huvitanud, kuigi mitte just ajalooliselt nii-öelda õigest aspektist alati, vaid just vastuolud või teatud persoonid selle sees.

Otsustati kaasata keegi, kes viiks Afganistani teema ringkondadesse, kuhu see ei pruugi kuidagi muidu imbuda. Naljakas on see, et kujutatakse väga hästi ette, miks peaks minema Afganistani ajakirjanik, fotograaf või dokumentalist. Mulle jäi mulje, et kunstniku sinnaminek tundus absurdne ja arusaamatu. Vanasti ju olidki rindekunstnikud, kes istusidki oma kladega kõrval mätta peal ja jälgisid toimuvat.

Mul küll on antud juhul tellija, aga mul on vabadus seetõttu, et keegi ei oska minu suhtes mingit positsiooni võtta. Ma olen sellest kogemusest saanud inspiratsiooni kahe näituse jaoks – «Missioon» ja «Kontakt».

Kuidas te valmistusite Afganistani minekuks?

Mulle anti teada, et nädala pärast on minek, ja mul oligi juhtumisi vaba nädal. Ahjaa, ostsin endale kaks käevõru, mis peaksid kaitsma füüsiliste ohtude eest (naerab).

Ainuke, mida ma üritasin endale selgeks teha, oli sõjaväe hierarhia. Kirjutasin selle endale paberi peale isegi välja, aga mul läksid kõik need vanemad-nooremad sassi. Küsiti veregruppi – läksin selle jaoks esimest korda elus verd andma.

Paljud küsisid, kas sa ei karda, kas sul hirmu polnud. Aga hirm tekib siis, kui sa ei tea, mis sinuga juhtub. Ma lasin sellest lahti. Olin oma seljakotiga ega teadnud, kuhu mind maha pannakse, aga võtsin psühholoogiliselt sellise hoiaku, et see ei häirinud mind.

Põllule te eriti ei jõudnud ja veetsite enamasti aega baasis, aga kas tekkis siiski mingisugune ettekujutus, kuidas mõjub see keskkond ja sõda neile, kes missioonil käivad?

Ma mõtlesin selle peale hästi palju. Paljud sõdurid rääkisid, et tahaksid palju pikemalt seal olla, eriti muidugi need nooremad, kellel ei olnud perekonda ootamas. Ma ei suudaks ise olla sellises kindlas süsteemis, aga ma sain aru, miks nad seal on. Seal on palju adrenaliini, kunstnikuna ei tee ma oma tööd ka ainult endale. Kui ma oleksin sõdur, siis tahaksin minna sinna, kus ma saan päris kogemuse.

Üks, mida ma pisut uurisin, olid linnalegendid. Näiteks, et nad tulevad tagasi ja muutuvad vägivaldseteks või «ta tuli tagasi ja oli nii muutunud, ei rääkinud midagi».

Küsisin, mida arvavad sõdurid ise selle kohta. Nad vastasid, et mida sa arvad, mida me tahame koju minnes. Me oleme siin kogu aeg koos ega saa kuskil kuidagi omaette olla. Ma saan koju, ma saan seal olla rahulikult omaette. Aga mu lähedased on mind oodanud, nad tahavad rääkida, mida sa tegid, kuidas sul oli. Ja siis arvavad nad, et näe, ta on nii endasse tõmbunud, ei tea, mida ta seal koges. Mahajääjal on alati palju kehvem, ta ei tea, mis seal toimub, kuidas seal on.

Ma ei ole sõdurielust kunagi varem huvitatud olnud, aga mõistsin nüüd seda lõputut ootamist. Nad ise ütlesid paljud, et kuus kuud on nagu üks päev – laupäev on koristuspäev ja pühapäeval saab kauem magada, aga see ei tekita nii suurt vahet. See on ikkagi üks päev. Paljudel on näiteks aega raamatuid lugeda või omaette mõelda.

Tagasi tulles kukud oma olmeprobleemide keskele, mida seal olles polnud.

Koju jõudes oli mul adrenaliin väga üleval, nii et nõustusin kõikide projektidega, mida mulle pakuti. Lisaks tekkis ka tugev patriotism. Eestimaa patrioot olen ma nagunii – ma ei taha siit ära minna, ma tahan lihtsalt käia reisimas ja tulla tagasi. Seal tekkis aga väga ehe tugev Eesti tunne.

Tagasi üles