Teate nobelist Gabriel García Márqueze (6. märts 1927 – 17. aprill 2014) surmast võtsin vastu mõõtkavas, kuhu kuuluvad kõik maailmakirjanduse suurkujud alates Cervantesest ja Shakesepeare’ist ning lõpetades Tolstoi, Faulkneri, Hemingway, Joyce’i, Kafka ja Thomas Manniga. Mitmest mainitust on ka Márquez sõnakunstnikuna mõõtu võtnud. Sest pole kahtlust, et ladina-ameerika maagilise realismi isa, colombialase Márqueze kirjanduslik pärand on üks 20. sajandi maailmakirjanduse sümboltekste, mis jääb oma pöördelisuse ja plahvatusliku jõuga eeskujuks ka tulevaste sajandite sõnakunstivõimalustele.
Tellijale
Suure Võluri ja Jutustaja lahkumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seejuures söandan oletada, et Márquez ei kivistu siiski klassikuks, kelle tekstide tundmine kujutab endast kohustuslikku osa kirjanduslikust haritusest, vaid tema looming ja eriti selle kese, romaan «Sada aastat üksildust» (1967, e.k 1975) kestab elava allikana, mis jagab katkematult oma lumma igaühele, kes selle kohale võtab kummarduda.