Suure Võluri ja Jutustaja lahkumine

Gabriel Garcia Marquez Foto: AP/Scanpix

Teate nobelist Gabriel García Márqueze (6. märts 1927 – 17. aprill 2014) surmast võtsin vastu mõõtkavas, kuhu kuuluvad kõik maailmakirjanduse suurkujud alates Cervantesest ja Shakesepeare’ist ning lõpetades Tolstoi, Faulkneri, Heming­way, Joyce’i, Kafka ja Thomas Manniga. Mitmest mainitust on ka Márquez sõnakunstnikuna mõõtu võtnud. Sest pole kahtlust, et ladina-ameerika maagilise realismi isa, colombialase Márqueze kirjanduslik pärand on üks 20. sajandi maailmakirjanduse sümboltekste, mis jääb oma pöördelisuse ja plahvatusliku jõuga eeskujuks ka tulevaste sajandite sõnakunstivõimalustele.

Seejuures söandan oletada, et Márquez ei kivistu siiski klassikuks, kelle tekstide tundmine kujutab endast kohustuslikku osa kirjanduslikust haritusest, vaid tema looming ja eriti selle kese, romaan «Sada aastat üksildust» (1967, e.k 1975) kestab elava allikana, mis jagab katkematult oma lumma igaühele, kes selle kohale võtab kummarduda.

Jüri Talvet, kes Márqueze suurromaani eestikeelse tõlke on järelsõnaga varustanud, tema novelle ka ise tõlkinud ning mitmel puhul temast kirjutanud, põhjendab kirjaniku peateose kütkestavust sellega, et see on 20. sajandi maailmakirjanduses üks väheseid romaane, mis suudab helisema panna kogu oma «keha», s.t mille vaimsus ilmub vaid selle kaudu. «Romaan ei kõnele üksnes oma peaga lugeja ajudele,» jätkab Talvet Márqueze proosa vaibumatu lumma põhjusi eritledes, «vaid lüüriliselt varjundatud kujunditetulvana, mis paneb teose filosoofiat ja psühholoogiat tundma kui midagi, mis ürgsest elukõiksusest on võõrandamatu.»