Üle kümne aasta tagasi Viimsi vanasse koolimajja kolinud Rannarahva Muuseum on kahtlemata üks selle kandi põnevamaid leide. Tallinncity käis sealsete näitustega tutvumas.
Fotod: purjus nõukogude piirivalvurite ohvritest eestlaste põliste talismanideni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2005 avati muuseumis esimene osa püsiekspositsioonist Muinasajas piki rannajoont. Teisel korrusel on näitusepind rannarahva ajaloo ja praeguse tegevuse tutvustamiseks – võrgud, paadivinnad, paadid, fotod, stendid ja tublisti mõnusat merelõhna. Lisaks meenutatakse kunagist Tööpunalipu ordeniga pärjatud S. M. Kirovi nimelist näidiskalurikolhoosi. «Suur hulk meie kogudest olid juba kolhoosi tegutsemisjal koostatud,»rääkis Rannarahva Muuseumi juht Riina Aasma.
Muuseumi kõrgemailt korruselt leiab väljapaneku «Stopp! Piiritsoon». See on lugu Eestimaa rannarahva elust nõukogude impeeriumi piirijoonel ning pilguheit rannakülade saatusele peale Eesti Vabariigi okupeerimist 1940.aastal. Näitusel on ühtlasi väljas nende inimeste lood, kes kõigest hoolimata pidid uue korraga kohanema ning piiritsoonis hakkama saama, kuid neile vastukaaluks ka nende mälestused, kes kohaneda ei suutnud ja Eestist lahkusid.
Oma kurva loo purjus piirivalvuri käe läbi Letipeal hukkunud suvepäevalistest jutustab kuuliaukudega telk, purjekas meenutab südikaid sportlasi, kes 1957 jahil Läände põgesid. «Ühel päeval tekkis kaluri ja tema paadi vahele okastraat ja ta ei saanud enam merele minna - see oli tollele ajale väga sümboolne,»rääkis Rannarahva Muuseumi juht Riina Aasma.
Näitus «Hõbevalgeim»on pühendatud president Lennart Merile ja tema uurimistööle ning tutvustab Eestis esmakordselt muistse Rävala maakonna näite varal meie esivanemate kõige kuulsusrikkamat ajajärku – 11. sajandi teist poolt ehk hilise rauaaja algusaega. Just tollal algas läänemeresoomlaste kaubanduses kõrgaeg, mis peegeldub muuhulgas meilt avastatud hõbeaarete ülisuures hulgas.
Näitus koosneb kolmest eraldi väljapanekust, millest esimene on peamiselt arheoloogiaalane ja räägib juba Lennart Merile südamelähedasteks olnud teemadest, ent jõuab ka perioodi, kuhu kirjanik oma raamatutes allikate nappuse tõttu ei jõudnud. Eksponeeritakse kauneid ehteid ja seni peidus olnud aardeid.
Teine ekspositsioon kannab nime Kaupmeeste jäljed ja räägib viikingiaegsetest kaupmeestest ning kaubandussuhetest muu maailmaga. Näituse kolmas osa on osalusekspositsioon, kus publikul avaneb võimalus näituse temaatikaga tutvuda läbi erinevate mänguliste tegevuste.
Sihtasutus Rannarahva Muuseum tegutseb rannarahva mäluasutusena, kogudes ja eksponeerides oma muuseumides kõike randlaste kultuuripärandiga seonduvat. Lisaks Rannarahva Muuseumile kuulub sihtasutuse koosseisu veel ka viimasest 400 meetri kaugusel asuv Viimsi Vabaõhumuuseum, kus saab aastaringselt nautida mereäärse ajaloolise rannaküla autentset miljööd. Väike ekspositsioon, väikesaare elu-olust ja militaarajaloost on muuseumil väljas ka Naissaarel.
Riigi toetust sihtasutus ei saa, Viimsi vald kannab osa jooksvatest kuludest, kuid juba rohkem kui poole vajaminevast rahast teenib muuseum ise. «Oleme selles vallas isegi eesrindlikud, kuid selle on tinginud vajadus - meie eelarve pole kasvanud, kuid vajaliku personali hulk küll. Ülejäänud osa teenime ise juurde - kõik selle, mis puudutab üritusi, näitusi, inimeste teenindamist,» loetles Aasma. «Meie uhkus pole mitte meie hooned, vaid meie sisu,» tunneb Aasma uhkust. «Kui alustasime, käis siin vast 1000 inimest aastas. Tänaseks on see arv kasvanud 30 000 külastajani.»
Rannarahva Muuseumil on hulk vahvaid suveplaane. Neid saab näha muuseumi kodulehelt.