Ohtlikud illegaalid toimetab riigist välja spetsiaalne eriüksus

Läti-Eesti piir Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Mullu määrati Eestist väljasaatmisele 260 inimest, kuid vähe on teada sellest, et juba neli aastat tegutseb eriüksus, kes toimetab just ohtlikumad ja tülikamad illegaalid kodumaale – olgu see ükskõik kui kaugel või eksootiline.

Ei ole enam mingi uudis, et igal aastal tabatakse Eestis umbes tuhat välismaalast, kes viibivad riigis illegaalselt. See on peaaegu sama suur hulk inimesi, kui elab Eesti ühes väikseimas, Kallaste linnas, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

PPA migratsioonijärelevalve büroo juhataja Toomas Kuuse selgitas, et illegaale on mitut sorti - need, kes elavad siin pikaajaliselt elamisloa alusel, kuid ei pikenda seda õigeaegselt, teine grupp on uusimmigrandid, kes tulevad siia eesmärgiga Euroopas ebaseaduslikult viibida, kolmas grupp on siin läbisõidul.

Neist tuhandest pälvivad suurimat tähelepanu eksootilised külalised kaugetest Aasia ja Aafrika riikidest, kes eluga riskides murravad siia kas või läbi soo või jääkülma jõevee Venemaalt. Ehkki selliste salajaste külaliste tung Eestisse kasvas viis aastat tagasi plahvatuslikult, on illegaalselt üle piiri tulnud välismaalaste hulk jäänud aastas 200-250 peale püsima.

Kuuse sõnul oli paar aastat Eestisse vietnamlaste tung, kuid praeguseks on see kadunud. Eelmisel aastal oli tema sõnul kõige rohkem ebaseaduslikult viibivaid Vene kodanikke. Uuemad päritoluriigid on Süüria, Ukraina ja Gruusia.

«Migratsioonivood on Eestist ikkagi eemale läinud. Kui varem oli grusiinide liikumine Rootsi ja Soome läbi Tallinna sadama, siis praeguseks hetkeks on see läinud Riiga. Vietnamlased on samuti. Sellised smugeldamiskanalid paistavad praeguseks hetkeks olevat raugenud. Kas nad päris kinni on, aga vietnamlasi praegusel hetkel Eestist ikkagi läbi ei lähe,» lisas Kuuse.

Illegaalid saadab kodumaale spetsiaalne eriüksus

Ainuüksi möödunud aasta jooksul saatis Eesti riik kodumaale tagasi 260 illegaali ehk neid, kes on siin rikkunud seaduseid, ei ole täitnud migratsiooninõudeid, kes on tunnistatud ohtlikuks, kellele riik pole andnud elamisluba või asüüli ning kelle üle Eesti riik on otsustanud, et ta tuleb koju tagasi saata.

Suure saladuskatte all on aga seni hoitud fakti, et PPA ridades tegutseb juba neli aastat spetsiaalne eriüksus, kelle ülesanne on just ohtlikumad illegaalid nende kodumaale tagasi toimetada.

Näiteks paar nädalat tagasi tuli riigist välja viia siin üle 20 aasta ebaseaduslikult elanud kaukaaslane.

«See on väga lai isikute ring, kellega me kokku puutume. On olnud isikuid, kes vabastatakse vanglast ja neil on dokument läbi, nad ei ole Eesti riigi kodanikud. Nad oma karistuse ära kandnud ja kuuluvad väljasaatmisele,» selgitas PPA Tallinna piiripunkti operatiivteenistuse vanem Lauri Abel.

Kuuse sõnul on nende hulgas täiesti tavalisi inimesi, kes ei soovi kodumaale minna, kuid on ka inimesi, kelle riskiaste on suur. «Kuna väljasaatmisel saatemeeskonna kaasapanemine sõltub isiku ohtlikkusest, siis see inimene reeglina ei ole päris tavaline,» lisas ta.

Eksootilistest riikidest pärit illegaalide hulk üha kasvab

Põhjuse deporteerimise eriüksuse loomiseks andis Aasiast ja Aafrikast pärit eksootiliste illegaalide sissevoolu plahvatuslik kasv. Kui 2007. aastal tabati neid Eestis 41, siis 2009. aasta juba 134.

Toomas Kuuse selgitas, et varem tegeles PPA peamiselt endise Nõukogude Liidu riikide kodanikega ja see oli lihtne. «Praeguseks hetkeks on ebaseaduslikult riigis viibivate isikute koosseis oluliselt laienenud. Me ikkagi räägime tervest maailmast. Kui me võtame nii-öelda maailmakaardi, siis neid valgeid laike, kust ebaseaduslikult Eestis viibinud isikuid ei ole tulnud, on väga vähe,» tõdes ta.

Kui oma esimesel tööaastal ehk aastal 2010 tegi deporteerimisüksus 27 väljasaatmist, siis mullu juba 67 ehk iga nädal vähemalt ühe.

Et sihtriigid muutuvad järjest eksootilisemaks toimub lõviosa konvoeerimistest lennukiga, väiksem osa laevaga Soome ja Rootsi või autoga Venemaale ja Lätti.

«Kui riskianalüüsis on sees, et konvoi kaasamine on kohustuslik, siis hakkame meie tegutsema. Viime eelnevalt vestluse läbi, proovime vaadata, kuidas selle isiku meelestatus on ja siis otsustame ka, millistest riikidest läbi minna. Üldjuhul me üritame planeerida seda reisi nii, et oleks võimalikult vähem ümberistumisi,» rääkis Abel.

Ette võib tulla ohtlikke olukordi ja väljasaadetav võib minemisest keelduda

Toomas Kuuse sõnul on kõige raskem moment õhukonvoi töös esimene lennuki peale minek. «Kui on teada, et inimene võib keelduda lennuki peale minekust, osutada vastupanu, ennast vigastada või tekitada lennukis karjumise või muude huvitavate tegevustega probleeme, mille peale ta sealt välja tõstetakse sealt, siis selline esimene lennuki peale minek on alati kõige keerulisem,» selgitas ta.

Abel rääkis, et tavaliselt vaatab üks meeskonna liige väljasaadetava istekoha kõigepealt üle ning kontrollib, et talle ei oleks pandud istme alla või sahtlisse ühtki abivahendit ning et kõik rihmad toimiks ja oleksid töökorras.

«Siis paigutatakse ta ära. Oleme üldjuhul pannud nad akna alla istuma, et tal oleks sealt hea välja vaadata ja samas raskem ka ootamatult lennukisse jooksma saada,» märkis Abel.

Illegaalide ja oma karistuse Eestis ära kandnud võõramaalaste koju saatmine peab toimuma tsiviliseeritult ning sageli jälgivad inimõiguste tagamist konvoeerimisel isegi Punase Risti esindajad. Seega – kedagi ei pisteta puuri ja käeraudu kasutatakse vaid eriolukordadel. Veel enam – ohtlikul väljasaadetaval on võimalus lennuki uksel kogu operatsioon hetkega tuksi keerata.

«On olnud juhuseid, kus lennuki kapten küsib, et kas sa tahad minna ja see väljasaadetav vastab eitavalt, siis kapten ütlebki, et ei võta teda peale. Jõuga ei anna seal midagi teha. Peabki isikule suutma vajutada n-ö õigetele punktidele ja üritada teda jutuga nii palju veenda, et ta ikka tahaks ära minna,» kirjeldas Lauri Abel.

Kuuse kommenteeris, et lennukikapten vastutab kõigi reisijate heaolu ja turvalise lennu eest ning ei soovi võtta riski.

Kuna valdavalt konvoeeritakse inimesi, kellel ei ole erilist tahtmist kodumaale naasta, siis mõldakse pika reisi ajal välja kõikvõimalikke nippe, kuidas eriüksuslaste kannatust proovile panna. Näiteks püüdis üks mustanahaline naine end Amsterdamis vahemaandumise ajal salliga kägistada, lennul Kameruni end tualetis ära tappa ja hiljem lennujaamas põgeneda ning tõstis Kongo lennukis mässu.

Üks meesterahvas oli aga näiteks endale pooliku žileti suhu peitnud.

Suuremad kriisid on Eesti üksus suutnud meisterliku diplomaatia ja tugevate närvidega siiski ära hoida.

Keerulisim on valvsuse hoidmine

Konvoeerijate sõnul on kõige raskem osa tööst valvsuse hoidmine olukorras, kus kurnav lennureis Aasiasse ja Afrikasse võib vahemaandumisega kesta 30-35 tundi.

«Kõige ohtlikum on kindlasti väsimus. Kui sa pead lendama pikalt, 12-13 tundi, siis eks väsimus teeb oma töö. Ärkvelolek ja meeskonnaga aja ära jagamine on väga tähtis. Väsimusest võib tulla ohtlikke situatsioone ja kindlasti inimene, kes soovib midagi korda saata, on kõige suurem oht,» rääkis PPA Tallinna piiripunkti operatiivteenistuse deporteerija Toomas Kivisikk.

Palmi all mõnuleda ei saa deporteerijad ka pärast reisi, sest pikkade lendude järel tuleb välja puhata juba uueks tööülesandeks.

Eriüksuse liikmed, kes igapäevaselt valvavad korda Tallinna lennujaamas, on tänaseks läbi sõitnud pool maakera – Austraaliast Ameerikani või Kongost Gruusiani. Kuna illegaalide surve Eesti piirile on jätkuvalt suur, ei näi selle üksuse tööl veel nii pea lõppu.

Raha deporteerijate ja väljasaadetavate kümnete lendude eest teisele poole maakera tuleb Euroopa riikide spetsiaalsest tagasipöörudmisfondist, mis tasub kolm neljandikku kuludest