Mihkel Mutt: Gruusia õppetunnid

Loomingu toimetaja Mihkel Mutt.. Foto: .

Kolumnist Mihkel Mutt hoiatab, et Eesti ei tohiks Vene-Gruusia sõja järel mingil juhul joobuda sellest, et meil oli õigus ja et me olime targemad kui Lääne riigid.

Mida Lääs (üldistan lühiduse pärast) Vene-Gruusia konfliktist tegelikult arvab? See ei meeldi kindlasti. Aga mitte üksnes – ja võib-olla koguni mitte esmajoones – selles mõttes, et niisugune agressioon on ülim barbaarsus. Ei, lihtsalt üks vastik mure on jälle juures. Nagu neid vähe oleks – Iraan, Afganistan, Iraak... Ja Mandri-Euroopa energiasõltuvus Venemaast teeb olukorra oi kui keeruliseks.

Lääs lootis, et Venemaa on juba tsiviliseeritud, kuigi faktid kõnelesid muud. Riigid ja rahvad käituvad sageli nagu inimesed ning ka inimene väldib ju ebameeldivat tõde nii kaua kui võimalik. Edasi. Kuidas vanasti käituti halva uudise toojaga? Pea maha! Eesti (ja muidugi ka teised idabloki riigid) ei ole küll seoses Gruusiaga halva uudise toojad, küll aga on selle võimendajad ning nina alla hõõrujad.

Oletame, et on kaks inimest, kes on mingis küsimuses eri meelt. Tuleb välja, et ühel oli õigus. Kas teine tingimata embab esimest selle peale, rõõmustab, et tõde on päevavalgele tulnud? Ei, ta võib hoopis esimese peale vihaseks muutuda, iseäranis siis, kui see tõde on ebameeldiv.

Eesti on olnud Euroopa Liidus Vene suunal pidev rahutuse külvaja. See pole ju saladus. Ja see on ka üks põhjusi, miks «vanad» natuke (vargsi muidugi) kahetsevad, et meid «klubisse» võtsid. Me ei lasknud neil Venemaaga lõpuni sõbralikult emmelda.

Lääs kartis, et meie rikume ära nende kena karutaltsutuse programmi. Nemad arvasid, et karu on muutunud. Meie vaidlesime vastu. Nüüd näitaski kiskja hambaid. Aga ega «vanad» meile halleluuja ei hüüa, ei täna meid. Nad võivad pahameeles hakata koguni ütlema, et Venemaa ülereageerimised on osalt tingitud meie hassetamisest Moldova, Ukraina jt «Vene lähivälismaa» riikide suunal.

Sellega seoses peab nõustuma nende koduste häältega, mis on manitsenud Eestit praegu väga arukalt käituma. Ei tohi mingil juhul joobuda sellest, et meil oli õigus, et me olime targemad kui Lääne riigid. Peab valima õige tooni, kuidas oma häält kuuldavale tuua. Muidu saab Eestist kõigele vaatamata isik, kelle tuppa tulles teised vait jäävad ning köhatavad.

Seetõttu arvan, et säärased avaldused nagu tegi mõne päeva eest meie peaminister, öeldes, et toimunus on kaudselt süüdi Euroopa Liit, ei ole päris kohased. Üldse vaatan murega, kuidas ka sündmused Gruusias on juba mingite meie koduste «vankrite» ette rakendatud, põhimõttel, et kes kõige kõvemini Venemaale lajatab, kes kõvema häälega nõuab, et too peab tegema seda ja toda.

Jah, need nõudmised, need on üksjagu kurvakstegevad ja naljakad. Muud ei kuulegi maailmast, kui et «Venemaa peab» ja «Venemaa peab». Kui seda räägivad suurriikide juhid, siis on sellel vähemalt mingi formaat või mõõde. Kuigi Venemaa vilistab sihukestele nõudmistele, kui nendega ei kaasne midagi käega katsutavat.

Asju tuleb nimetada õige nimega. Kogu toimuval on küljes see «iludusviga», et grusiinid pommitasid linna esimesena. Maailma silmis on see paraku nii. See rünne annab ka Venemaale võimaluse propagandaks, rääkida genotsiidist, teha tribunale jne. Ilma Gruusia ründeta oleks Venemaale osaks saav hukkamõist veel suurem.

Aga teiselt poolt, praktiliselt lähenedes, on selge, et kui Gruusia ei oleks rünnanud, siis oleks Venemaa asja teistmoodi korraldanud. Kas või lihtlabaselt, võõraste mundrite abil. Meenutame, kuidas sakslased muretsesid endale ajendi Teise maailmasõja vallandamiseks ning  NSV Liit Talvesõjaks. Küllap oleks peagi mõned pseudogrusiinid tulistanud vene rahuvalvajaid vms. Sest kui väed olid kohale toodud ja plaanid tehtud, siis miks ei peaks need teoks tehtama?

Muidugi on purustused, tapetud ning maa lõhki rebimine hullem kui mis tahes lausprovotseerimine. See on nii Gruusia seisukohast. Aga – nii julm, kui see ka ei kõla – maailmale osutasid grusiinid loodetavasti teene, sest muidu oleks see pimesikumängimine võinud kaua kesta.

Nii et ka kõige halvemast asjast võib kasulikku leida. Tänu Gruusias toimunule on elavnenud mõttevahetus Eesti kaitsevõime üle. Näeme, et meil ei ole väga paljut, mis on tarvilik esmase ründe tagasilöömiseks. Seoses sellega tekitab minus kahe protsendi kaitsekulutuste imperatiiv teatavat nõutust. Ei, ma ei taha selle vähendamist. Aga on selge, et isegi kahe eest ei jõua kaugeltki kõike tarvilikku muretseda. Seda nägime ju Gruusias, kelle kulutused on meist kordi suuremad.

Praegu võime hirmujudinaga sooritada ajalise paralleel­lükke: kuidas reageeriks Venemaa, kui Eesti ja teised Balti riigid sooviksid praegu NATOga liituda? Müts maha nende tegelaste ees, kes selle asja varem ära korraldasid.

Aga ega meil pole ju ikka vastust meid huvitavale küsimusele – kas meile tullakse appi või ei? (On muidugi liigutav, kuidas Gruusia 2000 mehega Iraagis sõdis ja selle eest midagi vastu lootis. Ainus reaalne abi oli see, et USA lennukid tõid mehed Gruusiasse.) Kuulus klausel «üks kõigi, kõik ühe eest» on proovile panemata.

Mõned päevad tagasi ütles Richard Holbrooke ühes teleintervjuus – tõsi, läbi lillede –, et niisuguse väikse maalapi pärast, kus elab 70 000 inimest, ei alustata kolmandat maailmasõda. Selle peale võiks muidugi küsida, kui suur peab see maa olema, et sõda alustada?

Tagasi tulles, mis kasu on meie kahest protsendist, kui võib-olla ikka appi ei tulda ja ise ka ei jõua endale tõhusaid relvi osta? Kui NATO arvestab, et me peame algul ise vastu pidama, siis miks ei ole võimalik rindeäärsetele riikidele ründe tagasilöömiseks tarvilikku tehnikat poolmuidu anda? Kui me kuulume ikka tõega ühisesse kaitseorganisatsiooni, siis poleks selles midagi fantastilist.