Jaanus Karilaid: uus piirileping hülgab rahvuslikud huvid

Jaanus Karilaid Foto: Eduard Laur

Täna jõuab Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise seadus riigikokku esimesele lugemisele. Kas Eestil oli sellist piirilepingut vaja ja kas pärast Venemaa agressiooni algust Ukraina vastu tuleks see ratifitseerimata jätta või on hoopis rohkem põhjust kokkulepitu heaks kiita?

Tartu rahuleping on olnud meie omariikluse piibel. Päris kummaline on nüüd rääkida sellest mineviku vormis. Imetlusväärse diplomaatilise osavusega sai Jaan Poska läbirääkimiste laua taga Eesti Vabariigile Vabadussõja kaasabil territoriaalse piiri, iseseisvuse ja reguleeritud majandussuhete alused.

Just suveräänse riigi piiri koos reguleeritud majandussuhetega võib pidada riigimehelikuks triumfiks. Tollane Eesti poliitiline eliit kasutas oskuslikult välisliitlaste abi ja Venemaa nõrkust ning lähtus venelastega suheldes pariteetsuse printsiibist. Poska ei usaldanud bolševikke, aga 1919 oli ta nõus oma isiklikud hinnangud kõrvale jätma ja tegutses ainul­t laiemas mõõtkavas.

Tartu rahulepingut on venelased alati hapu näoga põrnitsenud ja seega pole vaja imestada, miks nad üritavad iga hinnaga Tartu rahulepingu väärtust unustuste hõlma suruda. Venelaste jaoks on Tartu rahuleping Eesti tõstnud võrdsesse kategooriasse, nüüd tuleb aga tunnistada, et Vene diplomaatia on suutnud selle «ajaloolise vea» parandada. Ratifitseerides riigikogus Eesti-Vene piirileppe, hüljatakse Tartu rahuga saadud territoorium ja vaimsus ilma ühegi tasakaalustava komponendita.

Ratifitseerides riigikogus Eesti-Vene piirileppe, hüljatakse Tartu rahuga saadud territoorium ja vaimsus ilma ühegi tasakaalustava komponendita.

Ma ei süüdista välisminister Urmas Paeti sel lihtsal põhjusel, et tema tööandja on riigikogu. Riigikogu pole aga suutnud avada sisulist debatti uue piirilepingu üle. Miks kohendati merepiiri? Mis oli selle kokkuleppe hind? Milles see hind üldse peaks avalduma? Millised olid venelaste argumendid meid taganema sundides? Miks me pidime taanduma maismaa piirides? Milliste argumentidega venelased meid taanduma sundisid? Kas paremad ja stabiilsemad majandussuhted? Kas lubadusega, et unustatakse ajaloo mälestustesse Karaganovi doktriin? Kuidas ja kes sõnastas läbirääkimiste lähteülesande? Kas nn uus riigipiir oligi ainult see lähteülesanne ja me saanud ei ühtegi moraalset võitu?  

Tallinna linnapea käis hiljuti Moskvas ja ta rääkis seal okupatsioonist. Miks me ei võtnud läbirääkimiste käigus üles okupatsiooni kahjude nõuet, küüditamise ees vabandust ega kompensatsiooni. Jah, siis ma mõistaksin piirileppe ratifitseerimise vajalikkust. Me oleme tugevamas positsioonis kui Jaan Poska delegatsioon 1920. aastal, aga välisministeeriumi juhtimisel mängiti ikkagi endale kehvem positsioon välja. Riigikogu liikmetel on täna suures saalis väga kehv olla, peab tegema nägu, nagu tehtaks midagi väga tähtsat, kuid tegelikult polnud venelastega sisulisi läbirääkimisi.

Julgeoleku argumendil pole tegelikku sisu. Eesti on NATO ja ELi liige – kui nende kahe organisatsiooni ühtekuuluvustundest ei piisa, siis ei piisa julgeoleku tagamiseks enam millestki. Poliitika tegelik seis ei peitu deklaratsioonide rohkuses, vaid oskuses panna partner tegutsema oma soovide kohaselt. Kui paberite tekitamise kiirus oleks julgeoleku garant, oleks meil enne idanaabri okupatsiooni pidanud olema väga turvaline.

Tuletame meelde 1932. aasta mittekallaletungilepingut Nõukogude Liiduga, mis sõlmiti kolmeks aastaks, see kogu aeg pikenes ja riigivanem Konstantin Päts serveeris seda sisepoliitiliselt kui tohutut võitu. Mugavustsoonis olevad poliitikud räägivad ka praegu samasugust juttu võidust, läbimurdest ja julgeoleku tagatisest. Vaadake ajaloo tahavaatepeeglisse ja näete, et selline retoorika on rahuldanud ainult poliitikute nartsissistlikke kalduvusi. Strateegilises plaanis oleks pidanud ära kasutama NATO ja ELi liikmelisust läbirääkimiste protsessis ja pressima venelastelt välja selle uue piirilepinguga meie ajaloolise valu kompensatsiooni. Oleksime löönud kaks kärbest ühe hoobiga.

Väärikus ja heaolu – ajaloolise ebaõigluse tunnistamine Vene Föderatsiooni poolt ja kahjutasu fikseerimine oleksid neid kahte sammast hästi peegeldanud. Mõlema sümboli mittekaitsmine tõestas, et sisulisi läbirääkimisi ei toimunud. Vägisi jääb mulje, et piirileppe rütm ja sisu dikteeriti ainuisikuliselt Vene Föderatsiooni välisministri Sergei Lavrovi juhendamisel.

Kuidas edasi? Praegu käratsemine riigikogus enam ei aita. Nn läbirääkimised on peetud, palju aega raisatud, protsessi uuesti kummuli keeramine jätaks lapsiku ja skisofreenilise mulje. Ja mulje on diplomaatias samuti oluline, sestap tuleb mõista neid poliitikuid, kes hoiavad nüüd muljet, teevad tähtsat nägu ja aplodeerivad iseendale. Poliitilise kunsti valda jääb edasistele riigijuhtidele, et kus on sobilik avada nüüd päevakord loovutatud territooriumite hüvitusteks ja okupatsiooni kuritegude kompenseerimisteks. Lavrov mängis üle meie diplomaatilise korpuse, riigijuhid ja rahvusliku väärikuse. See kõik võib tähendada meie poliitilise päevakorra teisenemist, kitsenemist ja võib-olla on venelased osa punkte nüüd üliosavalt marginaliseerinud.

Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.