/nginx/o/2013/09/11/2355526t1hded3.jpg)
Postimees küsib Euroopa Parlamenti kandideerijatelt kaheksa küsimust Euroopa Liidu tuleviku ja prioriteetide kohta. Üksikkandidaat Silver Meikar leiab, et Euroopa Liit peaks kindlasti suurendama kulutusi naabruspoliitikale, sh hetkel eriti toetust Ukrainale. Samuti peaks oluliselt suurendama summasid, millega toetatakse juba praegu reformidega paremini toime tulevaid riike.
1. Millist tulevikuteed Euroopale eelistad? Vaata siia: http://www.postimees.ee/2717816/raagi-kaasa-millist-tulevikuteed-euroopale-eelistad-sina
Esimene tee: tagasi põhialuste juurde (mineviku eksimuste parandamine)
Teine tee: mineviku saavutuste kinnistamine (kui see pole katki, ära paranda)
Kolmas tee: julge sammumine tulevikku (teha rohkem ja teha paremini)
Neljas tee: hüpe tulevikku (ainus lahendus on majanduslik ja poliitiline liit)
Viies tee: «rohkem/vähem Euroopat» loogika muutmine (põhimõtteline mõttelaadi vahetus)
Valige variant neist või pakkuge välja oma variant ning põhjendage, miks toetate antud varianti.
Pean õigeks teise ja neljanda variandi kombinatsiooni. Euroopa Liit peab tegema hüppe tulevikku -- aga tühja koha pealt ei hüppa mitte kuskile. ELil on seetõttu vajalik toetuda sellele parimale, mis tal juba olemas on. See parim on olemasolevad ühised institutsioonid ning nende koostöökogemus. Euroopa kodanikud peavad hakkama mõistma, et kaasaegsetele globaalsetele väljakutsetele ja probleemidele ei ole lahendusi vanades rahvusriiklikes piirides. Euroopa Liidu riikide koostöö, tugev demokraatia ja kodanikuühiskond on ELi eelis muu maailma ees. Keskendumine oma tugevustele, selle asemel et globaalsetel turujõududel sabas sörkida, võimaldaks ülejäänud maailmal meie järgi joonduda.
Viimaste aastate majanduskriis on võimukeset ELis nihutanud lakkamatult Berliini ja teiste suurte pealinnade suunas. Euroopa Komisjonil -- ühishuvi kaitsjal ja väikeste liikmesriikide suurimal sõbral -- on vaja tagasi võita mõjujõudu ja autoriteeti. Ma usun, et Ukraina kriis osutab veelkord, et Euroopa saab olla vaba ja turvaline vaid siis, kui ta on tugev. Tugev saab ta maailmas olla vaid poliitilise ja majandusliku liiduna.
2. Kas Euroopa Liit peaks tegelema kaitsevaldkonnaga (või peaks jätma selle ainullt NATOle), mille eesmärgiks oleks ELi liikmesriikide kaitsmine välisohu eest ning rahu tagamine maailmas? Põhjendage miks.
Lühike vastus on: jah, kuna Ameerika Ühendriigid, NATO suurim liitlane, on Euroopast eemale tõmbumas (vähemalt seni, Ukraina sündmused võivad siia teha korrektiive).
Pikem vastus: see võtab väga kaua aega, aga Euroopa on selleks praegu motiveeritum kui kunagi varem. ELi iseseisev kaitsevõime välisohu vastu on midagi, mille ülesehitamine nõuab ELilt ka parimal juhul aastakümneid, sest selleks tuleb ületada ELi tänane poliitiline killustatus ja liikmesriikide sõjaline nõrkus. Sellest hoolimata on hädavajalik liikuda ühise kaitsevõimekuse arendamise suunas. Viimaste aastate sündmused ELi vahetus naabruses on ilmekalt näidanud ELi võimetust otsustavalt sekkuda konfliktidesse, mis ohustavad ta enda naabrust ja liikmesriike. Tulevikus ei pruugi EL piirduda vaid kriiside lahendamisega, vaid võib oma kaitsevõime toel öelda sõna sekka ka oma väärtuste eest seismisele laiemas maailmas.
3. Kas Euroopa Liit peaks muutuma ühisruumiks- looma ühised maksud, ühtlustama maksusid?
Toetan lühiajalises perspektiivis tänast Eesti positsiooni, mis pooldab maksukeskkondade ühtlustamist -- seda, et kõik riigid võtaksid omi makse küll erinevatel, aga selgetel ja läbipaistvatel alustel. Ei maksa unustada, et erisused uue ja vana Euroopa vahel on alles tasandumas.
Samas näen tulevikus vajadust liikuda föderaliseerumise suunas, sest see on Eesti pikaajalistes huvides. Ühine maksupoliiitka on üks föderaliseerumise osi -- ja Euroopa solidaarsuse hind meie jaoks. Nagu Ukraina kriis näitab, on see solidaarsus meie jaoks üha vajalikum.
ELi ühised maksud on teine teema. Ka need on vajalikud, kuna tugevdavad solidaarsust ning annavad ka ELi keskinstitutsioonidele suurema autonoomsuse. Eestile kui väikeriigile on see kasulik.
4. Kas Euroopa Liit peaks muutma oma eelarve struktuuri- näiteks mingeid kulusid vähendama ja teisi suurendama? Kas praegused kulutused on piisavad?
EL peaks kindlasti suurendama kulutusi naabruspoliitikale, sh hetkel eriti toetust Ukrainale. Samuti peaks oluliselt suurendama summasid, millega toetatakse juba praegu reformidega paremini toime tulevaid riike. Senisest palju lihtsamaks tuleks teha kodanikuühiskonna otsetoetamine (mis tihti nõuab senini vastava valitsuse nõusolekut -- mõelgem siin Valgevenele ja Venemaale). Ukraina sündmused toonitavad ühtlasi veelkord, kuivõrd oluline on ELi turvalisuse ja stabiilsuse seisukohalt Venemaa naabrus -- Ukraina näitab, kus asub tegelikult Euroopa Liidu julgeoleku võti.
ELi välisabi raskuskese tuleks naabruspoliitika osas nihutada lõunast itta (praegu võtavad lõunanaabrid kaks kolmandikku). Ärgem unustagem, et lõunas on tegemist Euroopa naabritega, idas naabritega Euroopas, mis tähendab, et viimastel on aluslepete järgi vähemalt teoreetiliselt õigus kuuluda Euroopa Liitu.
Euroopa Liidu eelarves tuleb suurendada kindlasti ka teaduse, uuringute ja hariduse rahastamist -- sh digitaalsfääri osas. See on ELi tulevase edu üks võtmeist ning seetõttu tuleks suunata vahendeid üle-Euroopalistele projektidele, mille tulemused puudutaks iga Euroopa Liidu kodanikku.
Vähendada tuleks kahtlemata ELi 1950-70. aastate prioriteete peegeldavaid põllumajanduskulusid, mis senini võtavad ligi 40% ELi kuludest. Lisaks on probleemiks põllumajandustoetuste ebavõrdsus EL uute ja vanade riikide vahel. On selge, et vanad riigid peavad oma eeliseid loovutama hakkama, sest ebavõrdsuse säilitamine ei ole kooskõlas arengu ühtlustamise eesmärgiga.
Praegune eelarvemaht on piisav arvestades, et uue ja suurema konsensuse saavutamine kriisioludes ei ole lihtsalt realistlik. Loomulikult võiks EL ideaalses maailmas kulutada palju rohkem, kui suhteliselt kesine 1% ringis kõigi liikmesriikide ühisest SKTst. Meeles tuleb pidada, et praegune eelarveperspektiiv -- ehk ELi 7-aastane eelarve -- lõpeb 2020, teisisõnu pärast praeguste valimistega mandaadi saava EP koosseisu lahkumist. Järgmise eelarve varasem ettevalmistustöö käib suuresti väljapool EPd.
5. Millistes valdkondades näete Euroopa rolli suurendamise vajadust ning millistes võiks see väiksem olla?
Föderaliseerumise toetajana arvan, et ELi rolli tuleb suurendada mõlemal kahel peamisel teljel -- poliitisel ja majanduslikul. Seda aga ettenähtavas tulevikus kitsama (ja loodetavasti tõhusama) rõhuasetusega. Esiteks peaks tähelepanu keskenduma välispoliitikale ja julgeolekualasele koostööle. Teiseks peame toetama ühisraha euro ümber tekkivaid koostöömudeleid (nt pangandusliit) -- küll sel lisatingimusel, et uksed on võimaluste piires alati avatud ka neile EL riikidele, kes veel ei kuulu eurotsooni (Eesti vaatepunktist väga olulised on siin Rootsi ja Suurbritannia).
Vähendada ELi otsustuspädevusi valdkonniti pole mõtet. Olulisem -- ja ELi demokraatliku legitiimsuse seisukohast äärmiselt vajalik -- on kõigi valdkondade raames reaalselt rakendada subsidiaarsuse printsiipi. Teisisõnu põhimõtet, et kõik, mida saab mõistlikult otsustada kõige madalamal tasandil, tuleb seal ka otsustada. Föderaalse keskvõimu esmane ülesanne peab olema koostöö koordineerimine ja tingimuste loomine, mitte iga detaili paikapanek. See põhimõte on lisaks oluline veel kahel põhjusel, mis seonduvad otseselt demokraatiaga: esiteks annab ta liikmesriikide parlamentidele suurema ja elulise rolli, teiseks võimaldab ta ELil luua otsesideme oma kodanike rohujuuretasandiga, mille järjest suurenev osalus otsustusprotsessides on ühenduse tulevase tugevuse üks aluseid.
6. Kuidas peaks Euroopa Liit Venemaaga käituma Krimmis kriisi kontekstis?
On oluline, et EL jääks Krimmi kriisis ühtseks, lubamata Kremlil taas läheneda probleemile “jaga ja valitse” põhimõtet kasutades.
Euroopa Liit peaks võimalikult kiiresti tegema kõik omalt poolt võimaliku, et tuua olukorda selgus. Üks, mida EL kohe teha saaks, on käivitada majandussanktsioonide kolmas laine -- drastilised meetmed --, ootamata ära lõplikku kinnitust selle kohta, kas Ida-Ukrainas on Vene väed.
Selgus on hetkel ELi kõige olulisem ekspordiartikkel Ukrainasse. Sealhulgas selge sõnum, et demokraatlikul teel jätkates ning vajalikke reforme teostades jääb uks Euroopa Liitu Ukrainale avatuks; nagu ka kindlus, et EL ei tunnusta rahvusvahelise õigusega vastuolus toimunud Krimmi (või teiste alade) okupeerimist.
7. Kas hõõglampide keelustamine ja tolmuimejate võimsuspiirangud on teemad, millega Euroopa Liit peaks tegelema? Põhjendage oma seisukohta.
Muidugi peaks, lähtuvalt kokkulepitud põhimõtetest keskkonna- ja tarbijakaitse jne vallas, kuid vaja on tagada, et piiranguid ei lepita kokku rahvusvaheliste suurettevõtete lobitöö tulemusel kellegi ärihuvide kaitseks, vaid ainult kodanike ühise hüve nimel. Selleks on tarvis rohkem läbipaistvust kõigisse läbirääkimistesse ja kodanikuühiskonnale eeliseid sekkumiseks võrreldes äriettevõtete lobistajatega, lobistajate avalik register ja kontroll selle üle. Samamoodi peaks üle vaatama ka olemasolevad piirangud näiteks autoriõiguse vallas, kus regulatsioon kaitseb teatud rahvusvaheliste äriettevõtete iganenud ärimudeleid.
8. Millises valdkonnas näeksid end tegutsemas Brüsselis- mis komisjonis, mis valdkondades?
Fraktsiooni ja komisjoni valik on strateegiline otsus, mille saab lõplikult teha pärast valimisi, kui on selgunud uue parlamendi jõujooned. Euroopa Parlament ei ole kummitempel ja seal on erinevalt Riigikogust oluline ka fraktsioonidest sõltumatu koostöö üksikute parlamendiliikmete vahel, kes on valmis vajadusel ka fraktsiooni pealiinist hälbima.
Näiteks infoühiskonna küsimustes on kõige tugevam Euroopa piraatide programm ja selle teostamiseks oleks parim osaleda tööstuse, teadusuuringute ja energeetika komisjonis (ITRE) või siseturu ja tarbijakaitse komisjonis (IMCO). Kui minu ja mu mõttekaaslaste infoühiskonna programmi elluviimiseks on vaja saada esindatus mõnes neist komisjonidest, siis olen valmis selle rolli võtma. Samas liberaalina nõustun liberaalide ja demokraatide parlamendigrupi (ALDE) seisukohtadega mulle olulistes küsimustes, mis on kodanikuvabaduste ning justiits- ja siseasjade komisjoni (LIBE) ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni (FEMM) pädevuses. Kuna ma olen kõige rohkem tegelenud inimõigustega Euroopa Liidus ja lähiriikides, siis isiklikult tunnen, et saaksin anda kõige suurema panuse välisasjade komisjonis (AFET) ja selle inimõiguste allkomisjonis (DROI).
Lõplik fraktsiooni ja komisjoni valik sõltub sellest, et kes minu mõttekaaslastest Ukraina toetamise, inimõiguste, infoühiskonna, jm teemadel osutub valituks. Räägin komisjoni valiku oma mõttekaaslastega EPs hoolikalt läbi, et minu valijate toetatud ideed saaks kõige paremini esindatud võimalikult mitmes komisjonis. Ka olen valmis vajadusel andma oma kontori töötajatele ülesandeks töötada mitte ainult minu, vaid ka minu ideede eestkõneleja heaks mõnes teises komisjonis. Erakonna- ja fraktsioonipiirid pole siin määravad, oluline on, et meie ideede eest kõneldaks parimal võimalikul viisil.