/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2010/06/14/386408t1ha5d5.jpg)
Peagi 80-aastaseks saav Arvi Liiva surub viiuli vastu oma vasakut õlga, võtab poogna paremasse kätte ja alustab ettevaatlikult.
Tellijale
Muusikaarmastus päästis katkise pilli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mu käed ei ole ju enam need,» sõnab ta, aga proovib siiski. «Teate, viiul on niisugune pill, mis tahab kogu aeg harjutamist. Vladimir Sapožnin tegi iga päev kaks tundi näpuharjutusi, et oma suurepärast vormi hoida...»
Arvi Liiva käes heliseb aga pill küll. Fragment Schuberti serenaadist «Vaikselt anuvad mu laulud» täidab korraks tema töölabori. Siis aga mees loobub ja ütleb: «See viiul väärib paremat mängijat kui mina. Mina lõpetasin oma viiulimängu pärast seda, kui olin lõpetanud keskkooli.»
Reaalteadused ja muusika
Ega Tartu Ülikooli moodsa keemiahoone kabinettides viiulihelid just väga sagedasti kõla. Aga just seal, geoloogia- ja maateaduste instituudi geoloogiaosakonnas asub selle poogna käest pannud mehe töökoht.
Arvi Liiva elutöö on looduslike objektide vanuse määramine radioaktiivse süsiniku meetodi abil ning see meetod on teda viinud pikaajalisse teadusalasesse koostöösse nii arheoloogide, bioloogide kui geoloogidega.
Liiva on erakordselt tugev reaalteaduste tundja, samuti harrastusmineraloog, kes hiljuti haruldasema osa oma rikkalikust mineraalide ja poolvääriskivide kogust ülikoolile kinkis. Üks tahk on mehel veel – hingelt on ta muusik.
Arvi Liiva lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Valgas, kus vanemad kuueaastase poisi õpetaja Alfred Orava juurde viiulitundi viisid. Eesti haritlaskonna hea tava oli siis selline, et lapse kooliharidusse kuulus tingimata ka mõnel muusikainstrumendil mängima õppimine.
Peagi selgus, et sellel poisil on absoluutne kuulmine ning annet pillimänguks enam kui küll. Tuntud viiulipedagoog Alfred Orav oskas pilliõpetuse ka väga huvitavaks muuta.
«Mängi puhtalt, kõlavalt, ilma vigadeta! Küll kiirus tuleb harjutades iseenesest!» – need õpetaja sõnad on Arvi Liival seniajani meeles.
Liiva muusikaõpingud jätkusid keskkoolipäevil, mil temast sai kooli ainus viiulisolist. Koolipidudel, klassiõhtutel, aktustel või linna pidulikel sündmustel tal sooloesinemistest puudust ei tulnud. Ülikooli läks see mees ometi õppima oma teist lemmikala – keemiat.
Pillileid
Arvi Liiva on tagasihoidlik mees ega soovi, et selles loos liiga palju temast räägitaks. Ta tahab, et jutustataks pillist, mida ta parasjagu käes hoiab.
Pilli leidis Arvi Liiva mõne kuu eest Tartu Küütri tänava antiigipoest.
«Mu silmad peatusid vanal ja väga lagunenud väljanägemisega viiulil,» meenutab ta. «Viiuli kõlalaudades oli mitu sügavat pragu. Puudusid keeled, poogen ja viiulikast. Aga nagu poe omanik kinnitas, oli see kunagise kuulsa, saksa muusikariistade vabrikandi Julius Heinrich Zimmermanni toode!»
Firma tuntus ja pilli revolutsioonieelne vanus ahvatlesid pilli kiibitsejat väga. Peast käisid läbi küll küsimused: kas sellises seisundis viiulit on võimalik taastada, kas üldse leidub meistrit, kes nii ulatusliku töö ette võtaks.
Aga Liiva andis kiusatusele järele, tingis natuke ja sai viiuli vähema kui kahe tuhande krooni eest kätte. Siis viis ta selle tuttava mehe, Vanemuise sümfooniaorkestri kauaaegse muusiku ja pillide restaureerija Vello Annuki juurde remonti – ja jäi ootama.
Sündis ime. Viiul hakkas helisema, ja nii, et meistergi jäi rahule.
«Palusin veel Heino Elleri muusikakooli viiuliõpetajal Jüri Kukel seda pilli proovida,» jutustab Arvi Liiva edasi. «Tema käest on aastate jooksul läbi käinud ju kümneid õpilaste viiuleid... Jätsin pilli nädalaks tema kätte, et ta võiks rahulikult vaadata ja proovida. Kui siis järele läksin, ütles ta: «See pill hakkas mulle endalegi väga meeldima.»»
Muuseumile või mängijale
Arvi Liival on paar mõtet veel.
Tema emapoolsed juured pärinevad Palamuselt. Ühel Palamuse koolimuuseumi külastusel äratas mehe tähelepanu see, et õpetaja Lauri toas laual on näidisena küllaltki armetus seisus viiul.
«On arusaadav, et see viiul seal on sümboolse tähendusega ning vaevalt et keegi sellega kunagi mängida kavatseks. Kuid siiski!» arutleb Arvi Liiva.
Tema meelest võiks õpetaja Lauri mälestust tähistada ka päris korralik viiul. «Teatavasti Tartus Oskar Lutsu majamuuseumi külalistetoas on klaver, millel pidulikel sündmustel ka mängitakse,» lisab ta.
Arvi Liiva on oma mõtteid sõelunud nii- ja naapidi. Palamuse muuseumiga ta lõplikult midagi kokku leppinud pole. «Võib-olla vääriks see pill siiski rohkem ühte noort, andekat ja arenemisvõimelist viiuldajat,» küsib ta lõpuks ning võtab oma otsuse selgitamiseks veidi aega.