Vanad naised jäävad ellu

Suurema osa etendusest on kahekesi laval Anne Veesaar (paremal) ja Terje Pennie. Foto: Gabriela Liivamägi

«Kaks vana naist» on lühidalt, kuid lõppu ja arenguid mitte reetvalt lugu kahest vanast indiaani naisest, kes on hõimule koormaks, jäetakse seetõttu tuisusesse tundrasse surema, ja sellest, mis kõigest edasi saab.

Kirjanduslikult algtekstilt, muide, suuresti rahulik raske elu- ja -olukirjeldus koos näiliselt – aga ainult näiliselt! – kerglaste vahejutukestega. Midagi sellist oleks võinud kirjutada Knut Hamsun, kui ta suutnuks vihikukesega piirduda ning olnuks põhjaindiaanlane.

Sellest väiksest raamatust õhkub kõnnumaine onnihõng ja kirjutaja tõdev rahu elu spiraalsuse tunnetamisest, millest ometigi kumab läbi algse legendi ilmne allegoorilisus. Vanade naiste loo eeposliku ja dramaatilise mõõtme adumiseks peab olema eeldusi, ja neid ma hakkan teile kohe otsima.