Klaasikunstnik: loosungitest ei piisa, kui ohus on inimelud

Lähipäevil algab võidusamba parandamine Foto: Liis Treimann

Klaasikunstnik Meeli Kõiva sõnul läks võidusambaga asi halvaks siis, kui materjali hakati kavandama teosest lähtuvalt- tegelikult peab see protsess käima vastupidi.

Kõiva sõnul pole probleem selles, kas klaasi nüüd hiljem mingi muu materjaliga asendada, vaid selles, et klaas oleks pidanud kohe alguses olema lähteidee. «Kunstiteost kavandatakse lähtuvalt konkreetsest materjalist,» sõnas ta. Võidusamba esialgne materjal oli aga klaasi asemel kivi.

«See valik oli hilisem ja tegelikult kõik need hädad- mida rõhutasid ka maailma tippeksperdid, kellega ma konsulteerisin, et klaas ei ole nii lihtne materjal, nagu ta algajale või võhikule võib tunduda,» selgitas Kõiva.

Ta lisas, et samba hädades ei saa süüdistada üksnes ehitajat, vaid ka looja peab esimestest hetkedest inseneridega oma teose idee kooskõlastama. «Siin on tehtud kõiki asju vales järjekorras- see on kogu selle asja juures põhikonks. Kui vägivaldselt ühest materjalist teise üks kavand üle viia, siis sealt need hädad algavad.»

Kõiva kinnitusel on klaasi tehnoloogiline areng olnud 21. sajandil meeletu. «Kui kunstnike liit saatis mind Jaak Aaviksoo juurde nõupidamisele, siis rõhutasin ka seda, et tšehhid ei ole praeguses klaasimaailmas tipptegijad ja tõelised tipptegijad on teada.»

Kui riik ei loobunud võidukavandist, siis oleks tulnud Kõiva kinnitusel järgmise sammuna kulutada raha tippekspertide peale, mis oleks tulnud küll üsna kulukas, kuid ka praegu kulub raha palju, sest lõputu ümbertegemine jätkub.

«Loomulikult vastutavad autorid teose lõpptulemuse eest. Kui keegi kavandab mingi teose, siis ta peab ka insener-tehnilise lahenduse viima kooskõlla oma kavandiga. Siin aga rõhutati, et tulemas on maailma tippteos klaasivallas. Püha vaim patriotismi näol pidi olema võluvits. Isegi kui tehnoloogiliselt oleks innovaatilisus maailma tipptase, ei saa kahjuks ilma kunstilise visioonita teos roteeruda kunstina. Ehk vaid patriootilise verstapost-tulp-teetähisena. Primitiivsed lahendused aga ei ole maailmas mingi tipptegu. Seal peavad olema kaasatud tippeksperdid. See ei ole mustkunst, vaid on konkreetne asi. Praegu on käinud nagu täringuviskamine ja kui täring on valele küljele kukkunud, siis räägitakse halvast õnnest,» rääkis Kõiva.

Ta ütles, et patriootlikest loosungitest ei piisa siis, kui ohus on inimelud.

Suur viga oli ka liigne rutakus. Kõiva sõnul oleks tulnud teose loomiseks aega varuda. Aega kulub selliste projektide puhul esmalt katsetusteks ja eksperimentideks ja alles siis asutakse tegutsema. «Kahtlemata on ka siis pärast eksimused võimalikud, kuid mitte sellisel tasemel, nagu praegu. Kõik need asjad on saanud ülehelikiirusega teoks. Iga materjali puhul on oluline, kus kontekstis teda kasutada. Kui välistingimuste kohta väideti näiteks, et laboratooriumis on tehtud katsetusi, siis nüüd väidetakse uueks faktoriks päikest. See ei ole märk korralikest katsetustest,» rääkis ta.

Kõiva vestles meie võidusamba uutest hädadest ka maailma suurima arhitektuurse klaasi konverentsi looja ja juhi Jorma Vitkalaga, kelle sõnul on sammast nägemata küll keeruline midagi öelda, kuid päevselge on see, et kui selline eluohtlik olukord tekkis, siis üks märksõna on puudulik riskianalüüs.

Kunstnik Meeli Kõiva on loonud monumentaalseid klaasi- ja valgusteoseid koostöös maailma klaasi ja valgusala tippekspertidega viimased 25 aastat Eestis, Soomes ja USAs. Kõiva teeb koostööd maailma juhtiva klaasikonverentsiga Glass Performance Days Conference.