Filmiarvustus: huumor huumoris või lamedus kuubis

Foto: Promopilt

Oled kunagi tundnud, et tahaks avalikus kohas midagi napakat teha? Purskkaevu hüpata? Tänaval jäätist süües see suvalisele vastutulevale inimesele näkku lükata? Rémi Gaillard, omamoodi prantsuse versioon Jackassist, on taolise jaburdamise viinud kõrgemale tasemele ja niiviisi kuulsaks saanud ning nüüd on tema lugu kinoekraanidele toodud.

Rémi Gaillardi nime on silmanud ilmselt iga inimene, kes kunagi Youtube’i kasutanud. Klikimagnetitest tüngavideosid tootev internetilegend ei ole kunagi autoriteetsust sallinud ning seetõttu otsustas siiani toimetulekutoetustest elav Gaillard valida tee, kus ta oleks vaba igasugustest (pseudo)normidest. Kingapoes alustanud mehe unistuseks oli suunduda tööle televisiooni, aga kuna kõik Prantsuse telekanalid olevat talle ära öelnud, tuli ohjad enda kätte haarata.

Muidugi võib näha filmis püüdu tõstatada küsimusi ühiskondlikult aktsepteeritava käitumise kohta stiilis «Mis üldse on normaalsus?» ja «Miks me allume mingitele reeglitele?», aga tundub kuidagi ebausutav, et üritatakse sellise hädise retoorikaga lööma tulla. Rémi originaalklippide taustal joonistuv lugu on pigem nagu omaette pikk sketš, hajudes kord ära ning ujudes siis uuesti välja. Kohati on see huumor huumoris ja siis jälle lamedus kuubis – umbes nagu Gaillard ise tundub olevat.

Reklaamtekstides mainitud «pseudobiograafiline» võib vaatajas  tekitada veidi teistsuguseid ootusi, samamoodi nagu «haarav narratiiv» on kerge liialdus, küll aga on tõsi, et film «aitab kinolinal teha suuremaks kõik tema trikid» ning see, et tegu on paraja möllukomöödiaga. Pooleteisetunnise mürgli jooksul on küll tunda teatavat häirivat allhoovust, mis ilmselt kõditab iga «mõistliku»(?) inimese taluvuspiire, aga üldplaanis on tegu toreda vaatamisega. Kas leidub inimest, kes seda filmi suurelt ekraanilt vaadates kordagi ei muigaks?

Aga kui nüüd veidike siiski puudutada seda sotsiaalselt aktsepteeritava käitumise teemat, siis Tammsaarele olevat näiteks meeldinud vestluspartneri pintsakunööpi sõrmede vahel keerutada. Keskkooli kirjanduse tundidest on jäänud mingi hämar mälestus, et kellelgi olevat ta kohvikuuksel vesteldes pintsakunööbi suisa küljest ära keerutanud. Tolle aja ja selle inimese kohta tundub juba see olevat nii šokeerivalt jabur fakt, et kes siis ikkagi ütleb, mis on normaalne käitumine ja mis mitte?

Film
«Kes iganes» («N'importe qui/WTF»)

Prantsusmaa 2014

Režissöör: Raphaël Frydman

Osades: Rémi Gaillard, Franck Bruneau, Alban Ivanov, Sylvain Katan, Quentin Jodar, Nicole Ferroni jt.

10. aprillist kinos Sõprus ja CC Plazas