Brigaadikindral Radford: Afganistanist naasnute lood tekitavad huvi armee vastu

Mullu suvel Helmandi väekoondist juhtinud brigaadikindral Tim Radford on nüüd Suurbritannia kaitseministeeriumi välisoperatsioonide osakonna eesotsas. Foto: Kadri Napritson

Afganistanist naasvate sõdurite lood tekitavad poistes huvi sõjaväe vastu ja tänu sellele läheb Briti armee värbajatel praegu väga hästi, ütles brigaadikindral Timothy Radford intervjuus Postimehele. Möödunud nädalal Tallinna külastanud Radford juhtis mullu suvel Helmandi väekoondist, kuhu kuulub ka Eesti kompanii. Nüüd töötab ta Briti kaitseministeeriumis välisoperatsioonide osakonna juhatajana.

Kohati tundub, et olukord Helmandis oleks nagu paranenud ja konflikti kõige hullem teravik liikunud üle kõrvale Kandahari provintsi. Mida teie arvate?

Minu andmed on seitse kuud aegunud alates ajast, kui tulin Helmandist tagasi. Kuid kahtlemata on seal saavutatud edu, mis tugineb varasematel operatsioonidel Sond Chara (2008. aasta detsembris – toim), Panchai Palang (mullu juuni keskpaigast augusti keskpaigani – toim) ja Moshtarak (tänavu veebruarist – toim).

Ma usun, et praegu on näha Kesk-Helmandi olukorra järk-järgulist paranemist. Kuid sellegipoolest on seal veel palju teha – piisab vaid sellest, kui vaadata Briti, Eesti ja USA vägedega igapäevaselt aset leidvate intsidentide arvu, nägemaks, et meie töö seal pole lõpetatud.

Ja, jah, teil on õigus, kindral [Stanley] McChrystali (NATO Rahvusvaheliste Julgeolekuabijõudude ehk ISAFi vägede juht – toim) tähelepanu on pöördunud Helmandilt Kandaharile.

Kuidas on kaotustega, kas need on Helmandis vähenemas?

Kahjuks ohvreid on. Ajal, kui mina olin Helmandis, kaotasime kahjuks kolm eestlast (15. juunil langes veebel Allain Tikko, 23. augustil seersant Raivis Kang ja veebel Eerik Salmus – toim). Pärast seda on langenud veel üks eestlane (15. detsembril langes nooremseersant Kristjan Jalakas – toim).

Kaotuste arv väheneb, kuid neid ikkagi on. Helmand on jätkuvalt väga ohtlik ja vägivaldne koht, kuid olukord paraneb.

Rahvaarvu kohta on Afganistanis kõige rohkem sõdureid kaotanud Taani, järgmine on Eesti ja kolmas on Suurbritannia. Kõik teenivad Helmandis. Kuidas seletate oma avalikkusele, miks teie sõdurid peavad rasket võitlust Helmandis, kui mõned teised riigid saavad tegeleda Põhja-Afganistanis palju enam rahuvalvamist meenutava tööga?

Ma arvan, et see, millises Afganistani piirkonnas riigid tegutsevad, on poliitiline küsimus. Kõik, mida mina ütleksin, on see, et sõjalisest perspektiivist suudame meie Briti armees – ja ka teie, eestlased – pakkuda tänu vägede tasemele palju kohtades, kus käib keerukas võitlus mässuliste vastu. Ehk oleme me selleks tööks sobivamad kui teised.

Kas ütlete nii ka rahvale?

Nad ei küsi, miks me oleme seal ja mitte näiteks põhjas. Ma arvan, et paljuski on Briti valitsus ja rahvas harjunud sellega, et me teenime kohtades, kus on raske.

Kas see tuleneb sellest, et te olete Ühendriikidele lähedasem liitlane kui nii mõnigi teine Euroopa riik?

Mitte tingimata sellest. Nagu te näete, liitusid ameeriklased meiega Helmandis mullu mais. Ja Helmand on siiani olnud kõige keerukam piirkond. Sinna oli kahtlemata vägesid juurde vaja. Me oleme jõudnud 5000 juurest 28 000ni.

On kirjutatud, et Briti väed võidakse viia üle Kandahari provintsi.

Seda kirjutati üsna hiljuti. Olles rääkinud NATO Rahvusvaheliste Julgeolekuabijõududega ja USA vägedega – me jääme Helmandisse, koos eestlastega, me ei lähe Kandahari.

Kesk-Helmandis on siiani palju tööd teha. Milleks lahkuda, kui töö pole lõpetatud.

Kas selles, kuidas käib koostöö eestlastega ja taanlastega, kes on samuti teie väejuhatuse all, on erinevusi? Arvestades, et Taani kontingent on pisut suurem.

Taani kontingent on umbes kolm korda suurem kui Eesti oma. Teie ja nende sõjaväed on erinevad. Ma olen näinud ka Taani vägesid mitu korda.

Mis puutub Eesti vägedesse, siis nad olid absoluutselt suurepärased. Ma kohtusin mulluste Eesti kontingendi ülemate Janno Märgiga muide eile (möödunud kolmapäeva, toim) õhtul. Me rääkisime ühistest sõpradest. Ajal, kui Janno seal teenis, langes Rupert Thorneloe (mullu 1. juulil mässuliste pommi plahvatuse otsa sõitnud masinas surma saanud kolonelleitnant on kõrgeima auastmega Afganistanis langenud Briti kaitseväelane, tema alluvuses teenis ka Eesti kompanii ning Eesti poolt autasustati teda postuumselt kaitseväe teenetemärgiga lahinguliste teenete eest – toim), keda ma olin tundnud 12 aastat. Janno rääkis temast ja ka mina. Me meenutasime, kui suurepärane väejuht ta oli.

Ma üritasin Tallinna tulla ka enne väljasõitu Afganistani, kuid ei saanud, sest väljaõpe oli nii intensiivne, minu asemel käis Rupert Thorneloe. Oli väga tore tulla ja näha Tallinna. Ning tulla siia ja tänada teie kaitseministeeriumi, kes on meid tublisti toetanud.

Millal te ise viimati Afganistanis käisite?

Ma pole seal käinud oktoobri lõpust saadik, kuid lähikuudel lähen sinna uuesti kaks korda.

Kuidas on Afganistani sõda mõjutanud teie rahva suhtumist sõjaväkke ning tõik, et rindele sattumise tõenäosus on suur, armeesse värbamise edukust?

Minu hinnangul on Briti avalikkus sõjaväe suhtes väga toetav. Nagu meie rahvas alati on. Britid hindavad armeed minu arvates kõrgelt.

Mullu sügisel kasvas meie kaotuste arv mässuliste pommide tõttu väga suureks. Suvel leidsime kuue kuu jooksul 1780 mässuliste pommi. Ja see nõudis oma osa. Seetõttu tekkis ka n-ö värelus kodus. Aga nüüd Briti rahvas mõistab, mis seal toimub.

Mis värbamisse puutub, siis sellele on sõda head teinud. Noored mehed tahavad Briti sõjaväkke tulla tänu Afganistanile. 16–17-aastaseid poisse köidavad tagasitulnute lood vaprusest, distsipliinist, heast vormist. Paratamatult näevad nad neid eeskujudena.

Mõned tulevad kahjuks tagasi vigastatuna ja nende räägitav lugu on teistsugune. Äärmiselt tähtis on meie – nagu ma usun, et ka teie – jaoks hoolitseda nende inimeste eest, kui nad tulevad tagasi. Meil on praegu Suurbritannias vigastatute eest hoolitsemiseks väga hea süsteem. Nagu ka nende perekondade jaoks, kes on samuti olulised.

Aga vastuseks teie küsimusele: värbamisega läheb väga hästi.