Ühes Tansaania külas elanud Jennifer jäi esimest korda rasedaks 13-aastaselt, ta ei teadnud midagi sellest, kuidas toimub sünnitus ja mille järgi seda ära tunda. Kui tuhud hakkasid, ei osanud ta valu kuidagi peatse sünnitusega seostada ning üritas esialgu vaikides kannatada. Verd nähes äratas ta lõpuks oma kasuema, ent naine käskis tüdrukul end rahule jätta. Hommikul leidis Jenniferi õuest maas lamamas üks mööda kõndinud kalur, kes kutsus appi läheduses elanud naabri. Tüdruku elu õnnestus neil päästa, ent Jenniferi laps oli selleks ajaks juba surnud.
Tellijale
Tansaania kliinik päästab naisi alandusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Traumast paranedes avastas Jennifer aga, et nüüd ei suuda ta oma kehafunktsioone enam kontrollida – uriini lihtsalt lekkis ning ükskõik kui palju ta end pesi, saatis teda kõikjal iseloomulik lehk. Pädevate arstide juurde ta oma külast ei jõudnudki. Kaasa jättis ta maha ning kogu külakogukond ja isegi tema enda perekond hakkas noort naist vältima.