/nginx/o/2013/07/05/1875298t1hd624.jpg)
/nginx/o/2014/04/10/2952070t1h5404.jpg)
Sise- ja regionaalminister Hanno Pevkur (37) on ohukeeriselises maailmapoliitikas seadnud oma eesmärgiks siseriikliku korra, turvatunde ja rahu tagamise.
Homme Postimehes: Pevkur kutsub provokatsioonidest hoiduma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siseminister Hanno Pevkur on viimase kolme aasta jooksul jõudnud valitseda nii sotsiaal- kui ka justiitsministeeriumit ning peab tänase töö eeliseks ja vastutuseks kõige vahetumat kokkupuudet kodanikega.
Palun selgitage, kuidas on see võimalik, et ühel hetkel oled sotsiaalminister, siis üle öö justiitsminister ja siis hopsti! siseminister ja regionaalminister ka veel? Kuidas sellised muundumised toimuvad?
Eks see omamoodi erakordne ole, ma ei tea, kas just maailmarekord, aga ühe parlamendikoosseisu ajal neli erinevat ministriportfelli ja kolm erinevat ministeeriumi. Sellist asja pole kunagi varem Eestis tõesti olnud. Eks see käib poliitikuelu juurde ja juuraharidus annab võimaluse olla riigiaparaadis paindlik. Olen selles mõttes õnnelik poliitik, et olen saanud osaleda nende valdkondade töös, kus mul on ka varasematele töödele mõeldes puutumus alati olnud.
Seadusloome poolest on justiitsminister justkui ülikooli rektor, siseminister aga pigem kutsekooli juht.
Pigem võrdleksin omavahel siseministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi, mis on inimesele väga lähedal: abistavad, loovad turvatunnet. Siseministeeriumi valitsemisalas on umbes 10 000 inimest, väga suur hulk, neist üle poole politseinikud, kes iga päev tegelevad inimeste abistamisega, turvalisuse eest seismisega. Lisaks päästjad, piirivalvurid. Jah, justiitsministeerium õigusloome eest vastutajana omab väga suurt rolli õigusloome kvaliteedi eest, sise- ja sotsiaalministeerium kannavad veelgi suuremat, otsesemat vastutust inimese ees. Sisejulgeolek, siseturvalisus, riigi püsimine, riigi kaitse – teemade valdkond on väga suur ja vastutusrikas.
Justiitsminister Andres Anvelt ütles Postimehele antud intervjuus, et tal on iseenesest hea meel, et talle algselt spekuleeritud siseministri portfelli asemel justiitsi oma sai. Et siseministeeriumis on palju probleeme, aga aastaga neid lahendada ei suuda. Millele teie keskendute?
Tänases maailmapoliitilises olukorras on olulisim kõikidele eestlastele sisendada turvatunnet, tagada Eesti riigi julgeolek, igaüks meist peab tundma end kaitstult. Üks asi on välisjulgeolek ja kaitseministeeriumi poolt tehtav töö, aga kui võtame Ukraina sündmused, siis peame mõistma üht väga olulist asja: kui toimuvad sisemised sabotaažid, siis nende maha surumisel ei tule tänavatele kaitsevägi, vaid politsei. Esimene liin siseriikliku rahutuse maha surumisel on politsei, piirivalve, samuti päästjad. Meie tänases julgeoleku olukorras on minu esmane ülesanne see, et piirivalvurid, politseinikud, päästjad saaksid kindluse ja oleksid väga selgelt motiveeritud, et Eesti riik hindab neid ja vajab igaühte neist.
Te alustate oma tööd üsna keerulisel ajal. Maikuu esimesed nädalad ei ole Eestis viimastel aastatel ülearu rahulikud olnud. On teile ohuhinnangu ettekandeid juba tehtud?
On ikka. Palju on pabereid, millel punane tempel ja millest avalikult rääkida ei saa.
Loe edasi reedel Postimehest või Postimees Plussist!