Teie esimestest intervjuudest paistev hoiak tekitab isegi hirmu. Peaaegu kõik, mida hariduspoliitikas siiani, eriti viimastel aastatel tehtud, ei kõlba kuhugi, kõike tuleb analüüsida ja ümber tegema hakata.
Üldse mitte ei ole niimoodi. Esiteks tuleb alustada sellest, kui palju on sellel valitsusel tegevusaega – vaid 11 kuud.
Seda enam ehmatab, kui annate haridusinimestele ja avalikkusele sõnumi, et kõike tuleb ümber tegema hakata!
Selle ajaga on selge, et suuri põhimõttelisi muudatusi ei jõuaks ka füüsiliselt teha. Ma ei arva, et põhimõtteliselt oleks õige sellises ajalises raamis neid tegema hakata, kuna hariduspoliitilised muudatused on selle omapäraga, et nende mõjusid näeme väga teravalt 10-20 aasta jooksul. Kiirustades tehtavad otsused midagi head kaasa ei too. Riigikogu liikmena olen varasemalt kritiseerinud eelnevat haridusministrit, kuna ta minu hinnangul liialt kiirustas. Näiteks kõrgharidusreformi, mille puhul minu hinnangul ei vaieldud kõiki aspekte lõpuni läbi. Kas või võrreldes kutseõppeseadsusega, mis oli palju pikemalt ette valmistatud ja kogu hariduse avalikkuses ka väga oodatud.
Võib-olla eksin, aga teie haridusministriks saamise oluline motiiv on olnud soov tegeleda vene koolides eestikeelse haridusega ja üldisemalt vene koolide olukorraga. Teie esimestes intervjuudes on ehk liiga keskendutud vene gümnaasiumidele kui tõsised probleemid on hoopis vene põhikoolides. PISA testide tulemused näitavad põhikoolide taset ja seal on näha, et venekeelsed põhikoolid on eesti põhikoolidest oluliselt kehvemad. Ja siin pole tegu eestikeelse aineõppega. Natuke on PISA testide tulemused vene põhikoolides paranema hakanud.