:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6764085t1hfb5e.jpg)
/nginx/o/2013/07/05/1875144t1h0013.jpg)
Iga kuu peab kohtutäitur kinni poole minu palgast. Nii juba peaaegu kümme aastat ja ümmarguselt aastapäevad veel. Sest ma olen kindlustusseltsile võlgu.
Tellijale
Margus Mihkels: kelle raha?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugu oli lihtne. Tagurdasin autoga otsa inimesele, kelle õlal oli roppkallis filmikaamera. Selline, millesarnased maksid toona uuest peast mitu miljonit krooni. Suurem osa inimestest pole kuulnud isegi nime, mida see kaamera kandis; tegu oli tipptasemel riistaga. Õnneks ei saanud kaamera kandja (kelle ees ma end väga süüdi tunnen) lausa rängalt viga, aga maha kukkunud kaamerast jäi – kindlustusfirma tellitud hinnangul – järele hunnik kasutuid juppe.
Igal muul juhul oleks kindlustusfirma need jupid ise kinni maksnud, aga paraku oli minu juhiluba aegunud. Ma teadsin seda, aga ei pidanud seda eriliseks probleemiks, sest aegumispäevast alates oli politsei rutiinse kontrolli käigus mind korduvalt kinni pidanud, iga kord juhiluba näha küsinud ja lõpuks head teed soovinud. Millest mina järeldasin, et loa uuendamine on pelk vormitäide.