Üks Eesti teisel pool maakera

Mustad mehed veelgi mustemaks: enda määrimine mootoriõliga peab Grenadal meenutama muistset orjapõlve. Foto: Marju Himma

Te ei pruugi seda saart maailmakaardil üles leida, aga sarnasused meie kodumaaga on sageli jahmatavad.

Ulatan taksojuhile 40 kohalikku dollarit. Ta heidab mulle altkulmupilgu, paneb siis minivan’i laes asuva pirrutaolise võimekusega tule põlema, uurib raha lähedalt ja küsib, kas vahetasin selle Trinidadis. Vastan, et jah, süda aimamas halba.

«It no good here, maan. Lady, you’ve been ripped off, al’riht.» («See siin ei kehti. Proua, teile on tünga tehtud.»)

Selleks et kogu loos sotti saada, hüppame ajas ja ruumis korraks tagasi.

Ajakirjanikuna tuleb mõnikord ette ootamatuid pakkumisi, millele pole eitavat vastust. Juhtus nii, et rahvusvaheline viroloogide võrgustik Global Virus Network korraldas ajakirjanikele töötoa. Toimumiskohaks valiti tilluke saar Kariibi meres – Grenada. Põhjusel, et seal võib nakatuda pea kõigi maailmas laialt levinud ja arstidele peavalu põhjustavate viirustega. (Viirused saavad oma kuulsuseminuti jutu lõpuosas.)

Kuivõrd korraldajatel kulus rohkem auru asjaliku töötoa kokku panemisele kui sellest teavitamisele, ilmnes nädal enne töötoa algust, et kohvri pakkimiseks ja lendamiseks on aega kolm päeva. Nii nagu Eestigi puhul tuleb enamasti seletada, et see on väike riik seal Soome ja Venemaa kõrval, pole paslik eeldada, et kõik inimesed teavad, kus asub Hiiumaa mõõtu Grenada, kus ühtekokku elab Tartu mõõtu linna jagu inimesi. Asub Väikeste Antillide saarteahelikus.

Väikeselt kõrvalepõikelt tagasi taksosse. Niisiis, mul on rahakotitäis raha, mis oli enne vahetamist väärt tervet siinset kuupalka ning nüüd väärt umbes mitte midagi. Vähemalt siin mitte.

Alaline abimees

Rahavahetuse tšeki ja paki pealmise rahatähe järgi peaks mul olema hulk Eastern Caribbean dollareid. Tegelikult hoian käes Trinidadi ja Tobago dollareid, mis taksojuhi jutu järgi pidavat olema nii kiirelt väärtust kaotav raha, et ülejäänud Kariibi mere saared sellega tegemist ei tee. Ta avaldab mu rahapatakat nähes siiralt kaastunnet ja lisab lohutuseks, et ma pole esimene, kes Trinidadis sama tünga on saanud. Trinidadlasi, naabritele kohaselt, pole siin tavaks sallida.

Mis maa see on, küsin nagu Siiri Sisask ühe teise, ehkki väga sarnase maa kohta. See maa, Tuulepealsete saarte kõige lõunapoolsem saar, on selline maa, kus õige raha puudumisel ütleb taksojuht, et sa ei pääse saarelt ilma minuta nagunii ära – küll siis tasud võla, kui sind tagasi lennujaama viin.

Kuna saabunud on öö – kell on 21 ja õues pime –, juhatab mu isiklik hoolitseja Simon mind mu tuppa. Sealjuures vahet pidamata seletades, et it’s all riht’, man you all’good heer. («Kõik on korras, kõik on hästi.») Simon, tõsimeeli vist kõige mustanahalisem neeger, keda olen eal kohanud, jääb minu eest truult hoolitsejaks kogu reisi vältel.

Kahe õlle inimesed

Läbi poolune kuulen ukse taga kobistamist, et aga võõras kohas uudistama ei tihka minna, leian hommikul ukse tagant kaks jäävanni pandud õllepudelit ja kirja

«Thought u need it. Simon». («Arvasin, et tahad neid.»)

Ühe pudeli sildilt loen Carib, teisel on kiri «Stag – the real man’s beer». («Tõelise mehe õlu.») Siin jagunevad inimesed kahte leeri: ühed joovad rangelt vaid Caribit, teised Stagi. Caribi, heleda premium-tüüpi õlle võiks maitse poolest ära vahetada A. Le Coq Premiumiga. Stag (e.k täkk) on maitseomadustelt midagi lahtunud Saku Originaali ja mõne kehvema õllelaadse toote vahepealset. Kuid kuna pudelil on kirjas, et see on tõelise mehe õlu, võib arvata, kumb pudel on kohalikel «täkkudel» näpu vahel. Baaris, kus õlu klaasi välja valatakse, pidavat muide Caribi läbimüük suurem olema.

Toodame arste mujale

Mida saadavad eesti vanemad välismaal õppivale lapsele? Musta leiba ja Kalevi šokolaadi. Ehkki viimane on umbes sama palju Eesti oma kui Skype.

Grenadaga on sama lugu. Nimelt on saarel kasvav kakaouba äärmiselt kvaliteetne ning seetõttu nõutud tooraine üle maailma. Sestap pole imestada, et Grenada šokolaad on just see, mida siinsed vanemad oma võsukestele kaugele maale lähetatavasse toidupakki pistavad.

Ja neid võsukesi jagub igale poole üle maailma. Saarel asub nimelt üks ülikool, St. Georges University (SGU), mis pakub meditsiiniharidust. Paraku pakub ta seda väga suure raha eest ning peamiselt üle maailma sinna kokku tulnud tudengitele, keda aastas võetakse vastu ligi 700. Kaks aastat õpitakse saareriigis ning edasi tagatakse kaheaastane stuudiumi jätk mõnes USA haiglas. Hea haridus ja veel parem tulevane sissetulek on garanteeritud.

Nii suudab muidu tilluke saareriik harida ka oma vajaduse tarvis arste. Vastasel juhul tuleks tohtri juurde lennata Trinidadi või Barbadosele.

Kuid nagu öeldud, pole õppimine SGUs sugugi odav, ning ega’s terve saaretäis rahvast saa vaid arstid olla. Nii käiaksegi kõiki muid erialasid omandamas teiste riikide kõrgkoolides.

Eelistatud on muidugi inglise keelega maad, kuivõrd Grenada ametlik riigikeel on samuti inglise keel. Niivõrd-kuivõrd.

Pärast neljandat korda küsimist, mida kohalik sukeldumisinstruktor mulle ikkagi öelda püüdis, küsib kohalik teenindaja naljaga pooleks: «U don’ understan’ Queen’s English?» («Te ei saa Inglismaa inglise keelest aru?»)

«Not the Queen’s I know,» vastan mõttes. («Mitte selle Inglismaa keelest, mida mina tean.»)

Nagu Eestis, on Grenadalgi uhke osata kõnelda oma kodukoha dialekti. Seda segatakse ametliku riigikeele, Queen’s English’iga; ja siis veel endise Prantsusmaa asumaana ka prantsuse keelega; ja siis Ladina-Ameerikast tulnud elanike portugali ja hispaania keelega. Ja kuna kümmekonna aasta eest Grenadale kolinud austerlased õpetasid kohalikes koolides ka saksa keelt, siis mõned sõnad tulevad sealtki laenuks.

Seega kõlab kohalik keel nagu üks pikk sõnajoru, midagi laulu ja lalina vahepealset.

Mahapestav orjus

Laulda ja tantsida meeldib grenadalastele samamoodi nagu eestlastele. Igal sõsarsaarel on oma iga-aastane karneval või festival, kuhu tullakse kokku kõikidelt saartelt. Peamiselt selleks, et tantsu ja lauluga muistset orjapõlve meenutada ning päikeselist priiust ülistada.

Grenada, sarnaselt Eestiga, on nautinud priiusepõlve küllalt napi aja – täielik iseseisvus saavutati 40 aasta eest 7. veebruaril. Oma orjapõlve meenutatakse tänavakarnevalidel rongkäikudes soca’t tantsides ja lauldes. Grenadal on selle üldnimetus jab jab – kummaline nähtus, mille käigus määritakse end kokku mootoriõliga, riietutakse räbalatesse ning seotakse jalad ja käed kettidega.

Priiuse ja vabanemise märgiks pestakse seejärel musta mulla värvi mootoriõli nõudepesuvahendiga maha ning värvitakse kehad erksatesse toonidesse. Iseäranis väärtuslikud on need, kelle keha katab taevasinine.

Kõik, millel on Grenada hõng, on kulla hind. Näiteks Kirani James, see maailma kuulsaim sprinter. Vähemalt Grenadalt vaadates. (Londoni olümpiavõitja 400 meetri jooksus.) Või näitleja Morgan Freeman. Olgu, tema pole päris greenz ehk kohalikus «keeles» grenadalane, kuid ta on suur Grenada rahvusköögi austaja ja käib seal sageli purjetamas. Kõik, mis on oma riigiga seotud, on hindamatu.

Ülikuulus eestlane

Nagu on hindamatu istuda loengul, kuulata maailmakuulsate viroloogide arutelu tapvatest viirustest, mis on levimas Ladina-Ameerikast USA idarannikule, ja siis ühtäkki kuulda midagi täiesti ootamatut.

Kindlasti olete kuulnud Chicungunya (CHIKV) viirusest. Ei ole? Ei saa pahaks panna. See on kõrget palavikku ja pikaajalist liigesevalu põhjustav viirus, mida levitavad sääsed. Selle raviks pole spetsiifilisi ravimeid ega vaktsiini. Hea on aga see, et kuigi ebameeldiv, ei lõpe CHIKV üldjuhul surmaga.

Küll aga muutub see viirus eestlastele tähenduslikumaks, kui teisel pool maakera troopilistest viirustest rääkivas loengus ütleb tunnustatud professor Anders Vahlne, et nii nagu Grenadal peaksid kõik teadma Kirani Jamesi, peaksid kõik eestlased teadma Tartu Ülikooli viroloogi Andres Meritsat.

Vähemalt nii arvavad kõik loengus osalejad, sest Andres Merits on maailmas üks parimaid CHIKV asjatundjaid. Kogu auditooriumi tunnustavast peanoogutusest võib järeldada, et Eesti sai sellega kohe kümme korda kuulsamaks. Või noh – peaaegu sama kuulsaks kui Grenada. Neil lihtsalt pole Skype’i, aga muidu on riik täpselt nagu meil.

Ah jaa, riik nagu meil tähendab ühtlasi seda, et peaaegu ei ole kohta, kus ei saaks maksta kaardiga, ning pole tänavat, millel puuduks sularahaautomaat. Nii sai vähem kui paari tunniga lahendatud ka Trinidadi dollaritega kaasnenud sularahakriis.

Autor on Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktorant.