Asta Põldmäe hortus litterarum

Asta Põldmäe – Edvin ja Lembe Hiedeli nimelisele toimetajaauhinna mullune laureaat. Foto: Toomas Huik

Kirjanduse aed, hortus litterarum – oli meil kunagi sellenimeline raamatusarigi –, kogu oma mitmekesises rikkuses on see, kus Asta Põldmäe rohkem kui poole oma senisest elust* tundliku ilumeelega loojana, teiste kirjutatu toimetaja ning empaatilise kriitikuna ringi talitanud. Poolele tuhandele kaanetatud leheküljele on selles raamatus koondatud esinduslikem osa Põldmäe metakirjanduslikust loomingust. Need on portreed kaaskirjanikest Lehte Hainsalust, Ilmar Jaksist, Ellen Niidust, Viivi Luigest, Arno Vihalemmast, Fanny de Siversist, Hando Runnelist, Juhan Peeglist, Mari Saadist (avaneb usutluses temaga), tõlkija Anu Saluäärest, kunstnik Kaljo Põllust ja klassikutest muidugi Lydia Koidulast, kellest Põldmäe on eraldi kirjutanud lühiromaani «Viini plika» (1999). Aga siit saab lugeda ka Asta Põldmäe autoportreid läbi tema endaga tehtud intervjuude (usutlejateks Doris Kareva ja Livia Viitol), väikeste pärlitena mõjuvaid esseid ja peaaegu aforismideks lihvitud sedastusi («mõttelooteid», ütleks Valmar Adams), kümneid arvustusi ja erikäsitlusi nii kodu- kui väliskirjandusest. Raamatu lõpuosast leiame liigutavaid hüvastijätukirjutisi Kalju Käärile, Aleksander Suumanile, Kalju Lepikule, Mare Põldmäele, Juhan Viidingule.

Ütlesin: metakirjanduslik looming. Seda ju on iga kriitika, kirjandusteoreetiline arutlus, kirjanduslooline käsitlus, see, mis järgneb kirjandusele endale ja püüab tõusta kotkapilgus selle kohale või vastupidi, pugeda naha vahele. Kirjandus pole Põldmäele siiski saakloom, mille ilmumist ja liikumisi taevakõrgustest teraselt jälgitakse. See ei tähenda, nagu ta ei hooliks detailidest. Vastupidi, see oskus (või mis oskus, eeskätt ka anne!) ilmutab end Põldmäe tekstides täiuslikult. Naha vahele pugemine ei sobi kokku tema diskreetsusega, ehkki tunnistab, et kirjandus on kirjaniku enda ja tema elu täiega mängu panek. «Kirjaniku elu, ta olemasolu väga üldises mõttes, paljud eriti isiklikud asjad maha arvatud, saab varem või hiljem kõigi omaks,» kirjutab Põldmäe Ellen Niidu portreeloos, ja jätkab, «mida rohkem ta oma loomingusse end sisse suudab panna, see tähendab, mida parem kunstnik ta on, seda avalikum on ta elu.»

«Metakirjandus» Põldmäe puhul kõlab siiski kõledalt. See on ikkagi kaaslooming, kirjanikukriitika par excellence, nagu on täheldanud ka saatesõnas raamatule kolleeg Toomas Haug, lisades, et tänu kirjaniku vaistule – ja on ju teada, et Asta Põldmäe on Viivi Luige kõrval kaasaja üks kujunditundlikumaid prosaiste – on ta kriitikuna võimeline sõnastama neid kirjandusteose pimedaid kohti, mis igas heas kirjandusteoses «on sõnastamatuna olemas kui teksti kõige tähtsam realiteet».