Eesti kontingendi ülem: ohu tegelikku suurust tajume alles kohapeal

Lähinädalatel Kesk-Aafrikasse suunduva Eesti jalaväerühma üks ülesandeid saab olema vaenupooltelt relvade äravõtmine. Sealjuures sõltub kaitseväelaste endi turvalisus eelkõige oskusest plahvatusohtlikke olukordi läbi näha, usub kontingendi ülem, kolonelleitnant Sten Allik.

Juba kuu aega tagasi KAVi missiooniks valmis olnud Eesti jalaväerühma ooteaeg lõppes sel esmaspäeval, kui Euroopa Liidu ja Kesk-Aafrika tippkohtumiselt saabus kinnitus EUFORi vägede kokkusaamise kohta. Kuigi maabumisajad pannakse paika järgmise nädala keskel, saavad eestlased olema ühed esimestest üksustest, kes veidi pärast 10. aprilli Banguisse lendavad.

Kokku astub lennukile 51 jalaväelast, kellest 35 on Scoutspataljoni võitlusüksus, ülejäänud juhtkond, tehniline toetus või tõlgid. Kaasa võetakse neli 15-tonnist Sisu soomukit, mis saavad olema rahutagamisjõudude suurimad ja raskeimad masinad.

EUFORi baas pannakse üles pealinna lennujaama ja põgenikelaagri vahetusse lähedusse. Meie rühma kõrval moodustavad ELi tuhandemehelise üksuse valdavalt prantsuse ja Ida-Euroopa sõdurid: Poola on lubanud panustada 140, Läti ja Rumeenia 50 ja Soome 30 sõjaväelasega. Samuti osalevad Itaalia, Gruusia ja Hispaania jõud.

Elutingimused on askeetlikud. 40-kraadise kuumuse eemalhoidmiseks huugavad eestlaste telkides küll ööpäevaringselt jahutid, kuid niiskuse vastu rohtu pole. Äsja alanud vihmaperiood tähendab, et kuni oktoobrini sajab vähemalt pooltel päevadel ning pidevalt tuleb leppida läbimärgade riietega.

Eestlaste tööpiirkonnaks saab 350 000 elanikuga pealinn Bangui. Kontingendiülem Alliku sõnul on ELi operatsiooni eesmärk võtta üle osa Aafrika Liidu ja prantsuse sõdurite praegusi vastutusalasid, et viimased saaksid liikuda pealinnast väljapoole muudesse konfliktipiirkondadesse. Samuti tuleb konfiskeerida relvi vägivalda külvavatelt anti-balaka ja Seleka rühmitustelt.

KAVi missioonile sõitev 35-meheline rühm harjutas märtsi lõpul Klooga harjutusväljakul seda, kuidas hooneid relvadest puhastada ja relvapeidikuid avastada. Foto: Tairo Lutter.

Kaitseväe pakkumise kohaselt võiks jalaväerühm turvata Bangui lennujaama perimeetrit, kaitsta humanitaarabi liikumisteid või toimida kiirreageerimisüksusena. Otsust, mis ülesanne eestlastele jätta, pole operatsiooni prantslasest komandör veel langetanud.

Allik ei varja, et eesmärk on olla pigem mobiilne üksus ja näiteks kontrollpostidel seismine pole rühma siht. Samas väga riskantseteks ülesanneteks – nagu näiteks massirahutuste ohjamine – pole eestlasi luba kasutada. Postimehega rääkinud ekspertide sõnul on tõenäoline, et läheb nii, nagu sageli Afganistanis: Eesti üksuse pädevus võib neile tuua just keerukamad ülesanded.

Üks sellistest on teede julgestamine. Nimelt on eluliselt oluline, et 600 kilomeetri kaugusel läänes asuvast Kamerunist jõuaks pealinna humanitaarabikonvoid. Kuna suuremas osas riigist valitseb seadusetus, üritavad Seleka mässulised veokeid teetõkete abil kaaperdada.

Samuti on oluline, et 500 kilomeetri kaugusel põhjas asuvasse Tšaadi saaks saata praegu põgenikelaagris olevaid moslemeid. Nende kolonne ähvardab teel aga kristlaste kättemaks.

Kui kaugele eestlased Banguis asuvast baasist sõitma hakkaksid, pole Alliku sõnul veel teada, aga sealgi on omad takistused. Aprillist oktoobrini kestab riigis vihmaperiood, mis laseb enamikul teedest liikuda vaid jalgsi või mopeedidega. «Kogu meie rasketehnika on seotud siiski kõva pinnasega teele, muidu me lihtsalt uputame nad sinna ära,» möönab Allik. Selliseid teid liigub Banguist välja aga ainult üks.

Eestlaste neli 15-tonnist SISU soomukit saavad olema Bangui raskeimad ning pole veel teada, kui paljud teed neid vihmaperioodi ajal kanda suudavad. 

Kolmas valik oleks kiirreageerimine 67-ruutkilomeetrise Bangui sees. «Tüüpiliselt tähendab kiirreageerimine seda, et kusagil nähakse pingetõusu ja on lihtsalt vaja näidata sõjalist jõudu, et olukord ei eskaleeruks.»

Rahutused tekivad reeglina siis, kui kohalikke on lintšitud ja kogukond nõuab kättemaksu. Sellised juhtumeid esineb ning pole harv, et need leiavad aset päise päeva ajal keset tänavat.

Näiteks tapeti 29. jaanuaril Bangui lennujaama perimeetril – kus võivad tulevikus hakata patrullima ka eestlased - pealtnägijate hõisete saatel matšeetedega kaks lähedalasuva põgenikelaagri moslemit. Välismeedia sai toimunust teada seetõttu, et lintšijad filmisid oma tegevust ja riputasid video internetti.

Eesti kontingendi ülem ei eksi, kui paneb oma meestele südamele, et jõujooned Banguis pole must-valged. Näiteks tänavu 5. veebruaril hukati rahvamassis seisnud väidetav Seleka mässuline president Catherine Samba-Panza kõne ajal. Mehe pussitasid surnuks Kesk-Aafrika Vabariigi oma sõdurid, keda riigipea oli äsja professionaalsuse eest kiitnud.

Vägivalla tulem on see, et ka väike konflikt võib puhkeda rahutuseks. Kuigi eestlased massirahutusi ohjama ei hakka, on mustim kujuteldav stsenaarium see, kui mingil põhjusel jäädaks vaenulikult meelestatud rahvamassi vahele.

Allik möönab, et pilt tänavatel välkuvatest küünrapikkused matšeetedest on tegelikult petlik. Kuna piirid ei pea, on riiki smugeldatud suures koguses tulirelvi. «Leitud on kõike nugadest kuni miinipildujateni,» kirjeldas ta. Suurema tulejõuga relvad on reeglina relvapeidikutes, sest rühmitustel pole neid tsiviilelanike vastu tarvis läinud.

Relvade rohkusele vaatamata on KAVi missioon Alliku sõnul Afganistaniga võrreldes siiski vähem ohtlik: seal ei käi sõda, rahutagamisjõud pole konflikti osalised ja vaenupooled ei kasuta IEDsid.

Välisriikide sõdurid reeglina sihiku ette ei satu. Prantsuse sõdurid on KAVis juba aastakümneid erinevalt Afganistanist võetakse rahutagajaid loomulikena. Kohalikud kasutavad relvi üksteiselt varastamiseks, marodööritsemiseks või teise usugrupi lintšimiseks.

Tõsi, on olnud ka erandeid. Üks selline olukord puhkes mullu 9. detsembril, kui Banguis partullis olnud prantsuse üksus sai öösel kohalikelt elanikelt abipalve, et neid ahistab Seleka mässuliste komandör. Rahuvalvajad nõudsid mässajatelt relvade loovutamist, aga viimased avasid tule ja kaks prantsuse sõdurit hukkus.

Mida selles olukorras täpselt tehakse, on salastatud, kuid enesekaitseks võib tuld avada. Lisaks on Eesti jalaväerühma varustusse kaasatud mittesurmavad vahendid, sealhulgas kummikuulid.

«Bangui pole Afganistan ja käitumismallid, millega harjunud olime, seal ei kehti,» rõhutab Eesti kontingendi ülem, kolonelleitnant Sten Allik.

Alliku sõnul on eestlaste eesmärk, et olukord nii kaugele üldse ei läheks. «Suur osa meie tööst on kohalikega rääkimine. Vajadus on kahepoolne: et kohalikud saaksid aru, mille jaoks seal ollakse, meie tahame aga aru saada, kuidas kõige paremini aidata.»

Allik rõhutab, et Afganistani käitumismallid Kesk-Aafrikas ei maksa. «Näiteks ultraekspressiivsust oleme me harjunud tõlgendama väga otsese ohuna, aga nende jaoks on see tavapärane eneseväljendusviis, teisiti nad ei oskagi,» ütles ta.

Illusioone, et konflikt eestlaste missiooni lõpptärminiks laheneb, Allikul pole. Kunagi rahumeelselt koos elanud kristlaste ja moslemite vihkamine saavutanud äärmuslikud mõõtmed. «Tihti ei ole nende jaoks olemas sellist mõistet nagu kompromiss.»

Allik loodab, et nelja kuu pärast on Kesk-Aafrika Vabariigis vähem relvi, millega verd valada ja kohalikel suurem kindlustunne veebruaris valima minna.

Riigikogu andis ühekordseks KAVi missiooniks mandaadi augusti lõpuni, selle võimalikku pikendamist arutatud ei ole.