Kõige ohtlikum on teeületus vöötrajal

Tavalisel teele joonitud vöötrajal, nagu on Narva maanteel Tallinna Ülikooli ees, kasvab jalakäijatega juhtuvate õnnetuste arv 28 protsenti. Foto: Peeter Langovits

Tallinna Tehnikaülikooli professori Dago Antovi sõnul saavad jalakäijad paradoksaalsel kombel viga ülekäiguradadel, mis on loodud hoopis vastupidisel eesmärgil.

«Asi, mida meil väga armastatakse, on lihtsalt vöötrada maha joonistada. 40 meetrit vöötrada üle kaheksa sõiduraja – ega sealt hästi julgegi üle minna,» rääkis Antov äsjastel valdade ja linnade päevadel peetud ettekandes.

Antov tutvustas Norras valminud põhjalikku uuringut, mille järgi näitab rahvusvaheline kogemus, et vöötrajad suurendavad vigastustega liiklusõnnetuste arvu.

«Tavaline joonitud sebra suurendab õnnetuste arvu 28 protsenti. Kõrgendatud teekünnisega ülekäik omakorda vähendab õnnetuste arvu 49 protsenti ja kolmas variant, tee keskele ehitatud ohutussaarega ülekäik vähendab õnnetuste arvu 18 protsenti.»

«Teine, Rootsis tehtud uuring näitab, et riskikoefitsient tee ületamisel vöötrajal on 2,4, fooridega reguleeritud ülekäigurajal 2,0 ja muudes kohtades 1,0. Kõige ohtlikumaks kohaks osutus vöötrada,» rääkis Antov.

Siin on tema sõnul tegemist niinimetatud riskikompensatsiooni teooriaga. «Kui ma lähen mööda vöötrada, siis ma arvan, et mind kaitstakse. Kui ma ületan teed kohas, kus seda ei tohi teha, siis ma kaitsen ennast ise,» ütles professor.

Antovi sõnul on Eesti peamine probleem selles, et ohutust mõõdetakse õnnetuste arvuga. «See on põhimõtteliselt vale. Me ootame, kuni õnnetused juhtuvad, ja siis hakkame nendega võitlema,» väitis Antov.

Tallinna transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütelmaa ei ole temaga nõus. «Kui kuskil on juhtunud liiklusõnnetus või neid juhtub ühes ja samas kohas ridamisi, on see kindel märk, et selle asjaga tuleb viivitamatult tegeleda. Meie liikluskorraldajad analüüsivad igapäevases töös enne uue ülekäiguraja rajamist väga põhjalikult, kas ülekäik sobib sellesse kohta või mitte,» ütles Rüütelmaa.

Antovi toodud näide mitmekümne meetri pikkusest vöötrajast on Rüütelmaa sõnul siiski asjakohane. Selline ülekäik on näiteks Narva maanteel Tallinna Ülikooli ees ja Rüütelmaa sõnul on see kindlasti üks ohtlikumaid ülekäiguradasid Tallinnas. «Me hindame seda päris ohtlikuks kohaks, aga kui vaadata õnnetuste statistikat, siis tegelikult seal ei juhtu palju õnnetusi, sest nii autojuhid kui jalakäijad on seal keskmisest tähelepanelikumad,» kinnitas Rüütelmaa.

«Aga kui tulevikus tuleb Narva maanteel kas teeremont või seoses trammiteedega mingi tee-ehitus, tuleb see ülekäik kindlasti üle vaadata ja ohutussaar oleks seal ilmselt küll kohane. Näiteks Tehnika tänaval, mis eelmisel aastal ära remonditi, said ohutussaared ilusti paika,» lisas ta.

Antovi sõnul ei aita valgusfoorid jalakäijatega juhtuvaid õnnetusi vähendada. «Kui paigaldada järjest uusi foore, lähevad jalakäijad punase tulega üle tee, sest autosid parajasti ei ole. Kui siis mõni auto tuleb, on jälle õnnetus käes. Foori paigaldamise tulemus on ainult see, et süülisus on muutunud. Kui varem võinuks süüdi jääda autojuht, siis nüüd on süüdi punase tulega teele astunud jalakäija. Aga jalakäijate ohutus foori paigaldamisega ei suurenenud,» rääkis Antov.

Rüütelmaa sõnul pöördutakse transpordiametisse foori rajamise sooviga nii sageli, et kui kõik taotlused rahuldada, oleks Tallinnas foore rohkem kui elanikke.

«Ja see on muidugi probleem, et inimestele on nii kodus kui koolis õpetatud, et vöötrada on turvaline. Jalakäija tunneb, et vöötrada on tema jaoks ohutu, kuid tegelikult see ei ole nii, ja seda erinevatel põhjustel. Võib-olla sõidab vöötrajale lähenev juht lubatust kiiremini, räägib mobiiliga või on joobes, kuid vöötrajal oleva jalakäija on oma õiguses kindel ega oska niisuguseid aju karta,» ütles Rüütelmaa.