Pandimajast pole mõtet varastatud asju otsida

Mullu juulis varguse ohvriks langenud Karin Pai ei mõista, kuidas Tartu Karlova pandimaja (taustal) sai 23 000 krooni maksnud Apple MacBooki 3000 krooni eest vastu võtta. Foto: Margus Ansu

18-aastane nooruk viib pandimajja mõne päeva eest ostetud ja 23 000 krooni maksnud Apple’i sülearvuti, saab riistapuu eest 3000 krooni ja lahkub. Arvuti kaob otsekui musta auku.

Mõni päev pärast varguse avastamist käis selle ohver Karin Pai läbi kõik Tartu pandimajad, kaasa arvatud Karlova pandimaja, kuhu arvuti pärast vargust viidi. Aga pandimajadel ei olnud anda mingit infot.

«Rääkisin, et on varastatud uus Apple Mac, aga nemad ütlesid, et ei tea, ja soovitasid käia teistes pandimajades,» meenutas Pai. Ometi ei tooda Apple MacBooki sülearvuteid pandimajadesse iga päev.

Lisaks Karlova pandimajale veel kaht pandimaja pidav Riho Suurmets ei osanud selle mullu juulis toimunud juhtumi kohta midagi täpsemat öelda. «Ma ei mäleta küll, et oleks olnud midagi sellist,» lausus ta.

Küll aga lisas Suurmets, et pandimajadel polegi kohustust igale otsijale seal leiduvate esemete kohta infot anda. «Varguse ohvril pole meie suhtes mingeid õigusi – õigust mõistavad meil ikka õiguskaitseorganid,» teatas ta.

Realiseerimiskohaks ka turg

Varastatud esemeid otsitakse aga endiselt sageli just pandimajadest ja Postimees tahtis teada, kas neil otsingutel on ka mõtet. Selgus, et erilist mõtet pole juba ainuüksi seetõttu, et pandimajapidaja ei pruugi öelda, mis tal parajasti leti peal või hoopis all on.

Taasiseseisvunud Eesti vanima, Tallinnas Jakobsoni tänaval asuva Pawn Shopi (endise nimega TKE Pandimaja) omaniku Tõnis Mäe jutu järgi on pandimaju igasuguseid. Asja panti andes peab tooja esitama isikut tõendava dokumendi, millest tehakse koopia. Kuid pandimajad võivad asju ka osta ja sellisel juhul ei pruugi nad nõuda müüjalt mingeid dokumente.

Tallinna umbes 60 pandimaja seas leidub Mäe kinnitusel tõenäoliselt ka selliseid, mis ostavad esemed varastelt ja narkomaanidelt lihtsalt ära ning need kaovad igasuguste dokumentaalsete jälgedeta. Ta ei jäta lisamata, et peale ametlike pandimajade on olemas ka mitteametlikud pandimajad ja kokkuostjad.

Nagu kinnitab Pai Apple’i juhtum, jõuavad varastatud esemed siiski endiselt ka ametlikesse pandimajadesse. Arvuti varastasid prokuratuuri andmetel korterist kolm alaealist Tartu poissi, kes kasutasid selle pandimajja viimiseks tankistina üht 18-aastast noorukit.

Mäe hinnangul viiakse varastatud asju ametlikesse pandimajadesse siiski üsna harva – peamiseks varastatud asjade realiseerimise kohaks on tema väitel hoopis turud.

Ka Põhja prefektuuri kriminaalbüroo varavastaste kuritegude talituse juhi Toomas Jervsoni sõnul ei jõua varastatud asjad pandimajadesse sageli. Pantimise puhul nõutakse tema kinnitusel asja tooja isikut tõendavat dokumenti ja see suurendab varga ohtu vahele jääda.

Jervson lisas, et kui mõni pandimaja võtaks pidevalt vastu varastatud esemeid, võiks löögi alla sattuda tegevusluba.

Varastatud asjade peamiseks müügikanaliks on tema sõnul autodega ringi liikuvad tegelased, kes kuulutuste kaudu ostavad, müüvad ja vahetavad.

«Neist ei jää mingit märki maha,» lausus Jervson. «Nad tulevad, ostavad asja ja kaovad.»
Mägi ütles otse välja, et pandimajadest pole juba aastaid mõtet varastatud asju otsida, sest ohver lihtsalt ei leia neid sealt. «Kui ka võetakse vastu varastatud ese, siis see ostetakse lihtsalt igasuguste dokumentideta ära,» selgitas ta.

Jalgrattad dokumentidega

Tartu pandimajapidaja Suurmets on prokuröride suhtes päris kriitiline.

«Meil on 2009. ja 2010. aastal tehtud võetus kahe 300-kroonise väärtusega asja suhtes,» rääkis ta. «Kuna domineerin selles valdkonna Tartu linnas, on need numbrid märk iseendast. Nii et Tartu linnast rääkides võiks see prokurör ja politseitöötajad minna sundpuhkusele.»

Politsei teeb Suurmetsa sõnul oma tööd nii, nagu ta teeb. «Siis läheb inimene tegema avaldust rattavarguse kohta ning talle öeldakse, et minge ja otsige oma ratast pandimajast,» lausus ta. «Mina aga ei väljasta erandlikult jalgrataste eest laenu ilma neid puudutavate dokumentideta.»

Näiteid Pandimajja viidud esemetest

•    Mari omastas 15.10.2009 ühe osaühingu kontorist temale tööülesannete täitmiseks usaldatud sülearvuti koos laadija ja sülearvutikotiga. Seejärel viis ta 10 000 krooni maksnud sülearvuti pandimajja ja sai 1500 krooni. Arvutit kannatanu tagasi saanud ei ole, see müüdi ära.

•    Perepoeg Nikolai varastas narkootikumide ostmiseks emalt ehteid
22 000 krooni väärtuses. Lisaks varastas Nikolai käekella ning vanaisa suvilast veepumba ja muruniiduki, mille väärtus oli kokku 4000 krooni. Pooled ehted saadi pandimajadest kätte tänu sellele, et poiss ütles emale, kus on peidus pandimaja lepingud. Vanaisalt saadud asjad müüs poiss maha kuskil Maardus. Pandimajast sai ta 8500 krooni.

•    Jüri ei saanud tööandjalt lubatud tasu ja võttis seepeale tema garaažist spetsiifilise tööriista – täppissae Festool – ja viis pandimajja. Tööandja oli sae ostnud 13 305 krooni eest. Tööandja tuttav nägi pandimajas tööriista ja helistas siis Jüri tööandjale, kes tundis kohapeal selle ära ja läks politseisse avaldust tegema. Jüri sai pandimajast sae eest 800 krooni.

Allikas: Põhja ringkonnaprokuratuur