Kohtume 14-aastase Kaisaga (nimi muudetud – toim) ühel pimedal õhtul Tallinna bussijaamas. Ta on koos oma sõpradega. Kenad lapsed, tavalised teismelised, suhtlevad viisakalt, vaid veidi väsinud olekuga.
Erikooli tüdruk võib olla naabriplika
Kaisa on just niisugune, nagu võiks kujutada ette viitele õppinud tüdrukut. Raske uskuda, et tema elu on viimasel aastal pea peale pöördunud ning viimased pool aastat on ta pidanud käima kinnises, nn pahade tüdrukute koolis Tartumaal Mäksa vallas Kaagveres.
Ostan pileti, et tüdruk saaks sõpradega Tartusse koju sõita. Üle nädala on Kaisa olnud koolist jooksus ja see on tal juba viies kord paari kuu jooksul. Ta lubab, et sõidab Tartusse tagasi ning läheb järgmisel päeval alaealiste komisjoni ja pärast tagasi Kaagverre.
Veel mõni aeg tagasi oli ta Kaagverest emale kirjutanud: «Kallis emme, mäletad, kui ma veel pisike olin, kui ma haiget sain ja siis nuttes sinu juurde jooksin, kuidas ma sulle tomati-kurgi salatit tegin. Kuid ühtäkki olin saanud suureks ja ma ei tea, mis juhtus või oli, aga ma oleksin su nagu ära unustanud. Ma ei hoolinud sinust enam üldse, olid ainult sõbrad. Sa ei kujuta ettegi, kuidas ma kahetsen seda kõike. Ma armastan sind kohutavalt palju ning loodan, et sa annad mulle kõik selle andeks, mis ma vahepeal tegin.»
Ema kirjutas tütrele vastu, kui väga ta last armastab – hoolimata südamevalust, mida mässav teismeline viimase aasta jooksul tekitanud on. Noorsoopolitseinikud ja psühholoogid on vannutanud nii Kaisa ema kui ka teisi vanemaid, kelle teismelise lapse käitumine on ühtäkki talumatuks, lausa käitumishäirena diagnoositavaks muutunud, et nad annaksid oma lapsele alati teada vaid üht: last armastatakse ja oodatakse kodus alati!
Mitu aastat pahandusi
Selle kirja ajaks oli Kaisa juba mitu korda Kaagverest minema jooksnud, oli lõhkunud akna, võtnud sisse suure koguse tablette, et koolist välja haiglasse pääseda – teinud peaaegu kõike seda, mida erikoolis kiputakse aeg-ajalt tegema. Ometi olid esimesed kuud erikoolis hästi läinud – Kaisa õppis jälle nagu enne mässuaega viitele ja suutis konfliktivabalt suhelda.
Aga järgmisel päeval, kui ta oli Tallinna bussi peale läinud, emaga Tartus suhelnud, lubanud veel vaid viimase öö sõprade juures veeta, et Kaagverre vabatahtlikult tagasi minna, Kaisa alaealiste asjade komisjoni ei jõudnud. Ta sõitis sõpradega tagasi pealinna.
Mõne päeva pärast jõudis kamp tagasi Tartusse ja seal jäid nad lõpuks ühes kaubanduskeskuses politseile vahele. Järgmise ööpäeva veetis Kaisa arestimajas – nii karm käitumine 14-aastase õblukese tüdrukuga oli politsei hinnangul vajalik selleks, et tüdruk tõesti mõistaks, mis teda ees võib oodata.