/nginx/o/2014/01/31/2789256t1h3ca7.jpg)
Viimasel ajal on mul olnud põhjust olla rahul ja uhke meie inimeste üle. Iga päev näen töö juures, kuidas mu kliendid teevad arukaid ja läbimõeldud toiduvalikuid. Tervisest ja toidust kirjutatakse palju ja tõsiselt. Ja see on hea.
Viimasel ajal on mul olnud põhjust olla rahul ja uhke meie inimeste üle. Iga päev näen töö juures, kuidas mu kliendid teevad arukaid ja läbimõeldud toiduvalikuid. Tervisest ja toidust kirjutatakse palju ja tõsiselt. Ja see on hea.
Kirjutatakse e-ainetest ja teadusuuringutest, loetakse kõval häälel kaloreid. Räägitakse uutest fundamentaalsetest tõdedest toitumise vallas, nagu näiteks sellest, et peaksime sööma nagu koopainimesed või et toiduaineid tuleks valida vastavalt veretüübile. Ja iseenesest on see ju vajalik ja hea. Aga paistab, et selles infotulvas ning uue avastamise ja jagamise tuhinas on unarusse jäänud kaine talupojamõistus.