Helde film kitsil ajal

Küüditatuid ­hakatakse kodunt ära viima. Vasakul Heldur (Tarmo Pung), Erna (Laura ­Peterson) ja väike Eliide (Mirt Preegel). Foto: Mardo Männimägi

Eksperimentaalne film küüditamisest kõlab umbes samamoodi nagu pensionäri benji-hüpe.  Tuleb kiita Martti Helde julgust läheneda materjalile uudse vormilise nurga alt. Mitte et seda poleks viimastel aastatel tehtud, Rao Heidmetsa dokumentaalne joonisfilm «Elulood», ka Ülo Pikkovi allegooriline nukufilm «Keha mälu» näiteks. Ent Helde astub siit veel sammukese võrra kaugemale.

Ta teeb midagi nii ambitsioonikat, millega just ulatuse poolest võrreldavat mujalt maailmast esiotsa ette ei tulegi. Võtab suurema osa 87-minutilisest mängufilmist üles vaid 13 kaadriga – pikim umbes 8 minutit –, muudab tableau vivant’i läbivaks meetodiks, lavastades nõnda 13 stseeni, mille kõik tegelased on lihast ja luust skulptuurid ja mille ümber ja keskel liigub vaid kaamera – selle filmi või õigemini film-installatsiooni tegelik peategelane.

Selline eksperiment variseks oma pretensioonikuses kohe kaardimajakesena kokku, kui selle aluseks poleks põhjendatud kontseptsioon aja peatumisest küüditamise hetkel – just selline kujundlik ülestähendus olevat leitud ühe küüditatu päevikust. See kantakse peaaegu üks ühele, suisa hüperrealistlikus võtmes ekraanile üle ja siit tuleneb ühtlasi nii filmi tugevus kui ka nõrkus.