:format(webp)/nginx/o/2014/02/14/2823734t1hde38.jpg)
8. märts Tundsin, et vajan raputust, katarsist. Võtsin aja maha ja sõitsin Pärnu, Kivastiku/Komissarovi «Varese» esietendusele. Ma ei olnud oma vajaduses üksi: saal oli täis, ja õnneks oli esietendusele kohaselt päris palju eliiti. Nii ei pidanud ma tundma end valge varesena, nagu viimasel ajal pahatihti juhtub.
Aga muidugi tegid valearvestuse kõik, kes lootsid tõelist tragöödiat. Esiteks: Vares kui ajalooline tegelane, kui «reetur» ei ärata kaastunnet ega sobi seetõttu tragöödia kangelaseks. Ja teiseks: meesintellektuaalide naishinged (Siuts ja Aurora) olid kirjutatud nii uskumatult tühisteks prouakesteks, et kannatas tüki tõsiseltvõetavus ajaloodraamana. Kuna tegelasi oli üldse liiga palju, siis oli ka paljudel neist vähe öelda (jäid väheütlevaks). Selles mõttes oli eriti kahju kolmikust Lauristin, Karotamm ja Andresen.
Kes ajalugu ei tunne, süüdistaks dramaturgi ka selles, mida teeb Ždanov: nii vähesobivat meest kui Vares ei saa ju panna ühe esialgu veel iseseisva riigi peaministriks! Sama hästi oleks võinud praegu Reform pakkuda Siimu asemel hoopis mõne luuletaja valitsust tegema, näiteks Jürgen Rooste. Või tema klassivenna Taavi Rõivase – ega neil suurt vahet ei ole.
:format(webp)/nginx/o/2014/02/14/2823734t1hde38.jpg)