Klandorf: riik jaotab teehoiuvahendeid ebaõiglaselt

Kalle Klandorf. Foto: Laura Oks

Tallinna linn on seisukohal, et riigi eelarvesse kavandavast  kütuse aktsiisist vähemalt 30- 35 protsenti peaks eraldama kohalikele omavalitsustele ning teehoiu rahastamisel tuleks  lähtuda kohalike teede pinna-arvestusele ja liikluskoormusele põhinevast registrist.

Teede pinnaarvestusel ja liikluskoormusel põhinev register kajastaks objektiivsemalt kohalike teede ja muude teerajatiste teehoiu vajadusi ning võimaldaks järgida võrdse kohtlemise põhimõtet.

Näiteks Tallinna teeregistris peetakse pindalapõhist arvestust lisaks sõiduteedele ka kõnniteede, jalakäijate teede, kergliiklusteede, haljastuse jt teemaal asuvate muude rajatiste üle. Lisaks on Tallinna linna omandis 39 silda või viadukti, 12 tunnelit ja hulgaliselt truupe ning kaldarajatisi.

Praegu, teede pikkuste alusel toimuva rahastamise süsteemi tulemusel saavad näiteks keskmiselt 4 meetri laiune kruusakattega tee ja keskmiselt 30 meetri laiune asfaltkattega tee pikkuse alusel võrdselt rahastatud. Arvestamata seda, et nende teede korrashoiuks vajalikud tegelikud kulud kordades erinevad.

Samas kui maanteeamet või linn tee-ehituse riigihanke välja kuulutab, toimub arvestus ruutmeetrites ja ruutmeetripõhiselt tee-ehitajatele ka makstakse. Hilisemaid teehoiukulusid arvestatakse ja raha selleks jagatakse aga siiani teede pikkuse põhiselt. Ei ole nagu loogiline.

Teehoiuga seotud küsimuste lahendamisel tuleb aluseks võtta mitte kohalike omavalitsuste, vaid teekasutajate huvid. Teekasutajad on kõik, kes aktsiisiga maksustatud mootorikütust ostavad või kütust tarbiva transpordi teenuseid kasutavad. Ei ole vahet, kas sõidame bussiga, mopeediga, isikliku sõiduautoga või näiteks veame piima või muid produkte. Kõik me oleme teekasutajad ja me oleme kütuse aktsiisi kaudu teede korrashoiu eest maksnud.

Inimeste jaoks on vajalik, et teedevõrk (tänavatevõrk) töötaks tervikuna , ega sõltuks sellest, kes on tee-tänava omanik. Aastasest läbisõidust tehakse riigimaanteedel 58 protsenti ning kohalikel teedel 42 protsenti. Selline on ka laekuva kütuseaktsiisi struktuur.

Teekasutajal on õiguspärane nõue, et samas proportsioonis jagatakse ka teehoiuvahendeid. Kuid tegelikult eraldati kohalikele omavalitsustele teehoiuks Riigikogu poolt ainult kümme protsenti sellest 75 protsendist kütuseaktsiisist, mis kõigi mootorikütuste ostjate hea usu kohaselt peaks teede korrashoidu suunatama.

Näiteks 2013. aasta riigi eelarvest eraldati Tallinna linnale teehoiu korraldamiseks 2 690 511 eurot. Tallinna sõiduteede teede üldpind on 2013. aasta 1. jaanuari seisuga 10 821 595 ruutmeetrit ja pikkus 1014 kilomeetrit. Seega eraldas riik 2013. aastal Tallinna linna tänavate teehoiu korraldamiseks riigieelarve vahendeid 25 senti ruutmeetri kohta, mis on ilmselgelt vähe. Linnaeelarvest eraldati vahendeid teehoiuks 4,45 eurot ruutmeetri kohta.

Samuti oleks õiglane finantseerida riigieelarvest linnu/valdu läbivate riigimaanteede teehoidu. Praegu on Tallinna linna läbivad riigimaanteed teeseaduse mõistes tänavad, millede korrashoiuks riigivõim raha ei eralda. Lisaks tuleks teehoolduskulude hulka arvata ka tänavavalgustuse kulud, sest tänavate ja muude rajatiste valgustamine on riiklike õigusaktide aluse tee seisundinõuete täitmiseks kohalikele omavalitsustele pandud kohustus.

Teehoiu rahastamisel tuleks arvestada ka sademete kanaliseerimisteenuse maksumust. Sademetest tekkiv liigvesi juhitakse ka lõppkokkuvõttes ju linna kanalisatsiooni ning selle teenuse eest peab maksma.

Tallinn linn on seisukohal, et tänased riigivõimu poolt eraldatud vahendid teehoiu kulude katteks kohalikele omavalitsustele ei kata tegelikku vajadust.

Kohalike omavalitsuste võimekuse näitajaks on see, et oma eelarvete kaudu kasutatakse teeremondiks ja hoolduseks 7-8 protsenti aastas ehk 80-90 miljonit eurot, sealhulgas Tallinnas 30-35 miljonit eurot. See aga ei ole piisav. Teehoiu vajadused ja finantseerimine ei ole aga tasakaalus, mistõttu teed ja tänavad lagunevad kiiremini, kui jõutakse neid hooldada ja taastada.

Praegu puudub seaduses regulatsioon, mis sätestaks, millistel tingimustel ja millises ulatuses eraldatakse vahendeid kohalikele omavalitsustele. See tähendab, et riigivõimul on igakordselt riigieelarve vastuvõtmisel väga suur kaalutlusõigus teehoiu vahendite jaotamisel. Seaduses ei ole kohustust eraldada mingi konkreetne (näiteks miinimum) summa kohalikele omavalitsustele.

Liiga avar kaalutlusõigus ei pruugi tagada selgust raha jaotamisel ja tuua kaasa kohalike omavalitsuste ebapiisava rahastamise. Rahastamissüsteem peab põhinema adekvaatsel informatsioonil ning kokkulepitud metoodikal. Riigi keskvõimul ei ole täna kumbagi. Probleemile on korduvalt tähelepanu juhtinud Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli poolt läbiviidud uuringud ja analüüsid ning ka riigikontrolli auditid, kuid siiani tulemusteta.