John Lucas: elektrooniline etikett

Foto: Corbis / Scanpix / PM

Vanasti oli juhuslik külaline teretulnud, sest reisimisraskused muutsid külaliste arvu mõistlikuks. Nüüd on aga sidepidamise hõlpsus on vallandanud sõnavoo ja sugugi kõik sõnad pole sellised, mida me suudaksime või tahaksimegi kuulata.

Elektroonilisest sidest, olgu telefoni, e-kirjade, Twitteri, Facebooki või interneti kaudu, on väga palju kasu ja see on aidanud paljusid asju teha palju paremini kui varem. Kuid sel on ka oma miinused. Varasemal ajal oli juhuslik külaline teretulnud ja ta kuulati viisakalt ära. Põhjuseks oli see, et niisugune külaline oligi juhuslik: reisimisraskused toimisid omamoodi filtrina, muutes külaliste arvu mõistlikuks. Raamatuid, mida keegi võttis lugeda, sai uurida tähelepanuga, mida need väärisid, sest just lugeja otsustas, milline raamat riiulilt võtta. Nüüd on aga asjad teisiti. Sidepidamise hõlpsus on vallandanud sõnavoo ja sugugi kõik sõnad pole sellised, mida me suudaksime või tahaksimegi kuulata.

Telefon on hakanud tekitama omaenda viisakusreegleid. Enam ei peeta enesestmõistetavaks, et kõne vastuvõtmisel jäetakse kõik muud tegemised ja pühendutakse vaid kõnele. Nüüd ei ole sugugi imelik öelda «Kas ma võin teile pärastlõunal tagasi helistada?», vaid sageli tunneb helistaja kohe huvi, kas teine on vaba kõnelema, et eitava vastuse korral leppida kokku hilisem helistamine. Vähem viisakate helistajate vältimiseks kasutavad mõned filtrina automaatvastajat ja võtavad toru ainult siis, kui teavad, kes on helistaja. Mõned kasutavad samasuguseks ülesandeks numbrinäiduga telefone. Nii taaselustatakse vana ülikute komme, mille puhul nad «ei olnud kodus» muul kui ainult kindlal kellaajal.