/nginx/o/2014/03/26/2917480t1h5f77.jpg)
Raske on kirjeldada tunnet, mis valdas eestlasi 1988. aastal televiisorist Souli olümpiamänge vaadates. Naiste trekisõidu sprindifinaali seis oli ülipinev. Esimese sõidu võitis Erika Salumäe, teises oli parem sakslanna Christa Luding-Rothenburger. Stardipauk lähetas naised otsustavale, kolmandale sõidule. Süda tahtis rinnust välja hüpata: kuidas läheb Erikal? Kas tõesti saab iseseisvaks riigiks püüdlev Eesti esimese olümpiakulla?
Ohtliku põikega viimases kurvis püüdis sakslanna tagant lähenevat Salumäed blokeerida, kuid eestlanna reageeris silmapilk. Vajutas pedaalidele veel kõvemini ning surus end võitjana üle finišijoone. Võimas emotsioon võttis silmad märjaks.
See joovastus kangastub ka nüüd, veerand sajandit hiljem Eesti spordimuuseumis Salumäe olümpiakulda silmitsedes. Medali servades on väikesed kriimud, sest pjedestaali kõrgeimal astmel seisnud Salumäe ei suutnud sel hetkel ka ise oma saavutust uskuda ning katsus hammastega medalit, kas see on ikka tõesti kuldne ja kas see kõik on tõsi.
/nginx/o/2013/07/05/1876342t1h879e.jpg)