Ta meenutas, et kui oli nurgaliistude arutelu ja autorid tahtsid tšehhidelt jooniseid näha, siis kõlasid vastusteks pelgad lubadused. «Sest oli juba avamise faas ja me pidime usaldama neid, kes selle ehitusega igapäevaselt kokku puutusid. Tekib küsimus, et kuidas tšehhidel õnnestus ehitusjärelevalvet petta nagu ka kõiki muid instantse, kes seda vaatamas käisid. Minu arust on siin tegemist eriti suure pettusega. Ma olen väga pettunud, nagu kõik teisedki ja laupäeval juhtunu oli viimane piisk karikasse,» rääkis Sternfeld.
Autorid jäävad sambaga seotuks alatiseks ning Sternfeldi sõnul on äärmiselt valus on vaadata, et kvaliteediprobleemide tõttu on kogu Vabadussõja ideaal ja monumendi mõte tuhmunud.
Uuesti aga sammast tema kinnitusel ehitama hakkama ei pea, sest betoon ja teraskonstruktsioon on vastupidavad ja seda on kinnitanud ka tehnikaülikooli eksperdid. Ta meenutas võitlusi tšehhidega lahenduste pärast ja seda, kui vähe ehitajad autorite ettepanekutest hoolisid.
«Me ei olnud ju tellija esindajad, me olime idee autorid. Aga tundubki, et need ideed, mis me toona esitasime, olid ainuvõimalikud ja need lükati tagasi lihtsalt kulude kokkuhoiu põhimõttel. Täna arvan, et lahenduseks võiks olla see, et kõik asjad mis teha, teha kohalike jõududega. Võib ka välismaalt võtta, aga peab olema kindel, et kes on see tarnija.»
Suurim viga samba kerkimisel oli Sternfeldi hinnangul võtmed-kätte lahenduse tellimine ning tänu napile tähtajale said ehitajad liiga suured volitused teha mis otsuseid tahes, et tähtajaks valmis saada. «Mäletan väga hästi, kuidas istusime 17. detsembril 2007 Prahas koos San Souciga esimest korda ja ma mõtlesin, et kui see õnnestub, siis on küll tegemist imeteoga. Hiljem selguski, et tegelikult nad ei olegi võimelised seda pakkuma selliseks tähtajaks. Pool aastat lükati edasi ja vägisi tekib pähe mõte, et kui me oleks kohe pool aastat hilisema tähtaja Iitalale pakkunud, mis siis oleks saanud. Kuhu meil kiiret oli - seda ma küll ei oska öelda.»