Sulling soovitab õppust võtta jaapanlaste äriloogikast

Lahkuva valitsusjuhi Andrus Ansipi loosung viia Eesti 15 aastaga viie jõukama Euroopa riigi hulka pole tulevase ministri Anne Sullingu jaoks utoopiline – siht peab olema kõrge. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tulevane ettevõtlus- ja väliskaubandusminister Anne Sulling, te ei tule tavapärasest Reformierakonna «omade» paigutussüsteemist. Tuli portfelli pakkumine teile üllatusena?

Ikka, sest ma polnud varem eales osanud mõelda, et võiksin poliitikasse minna. Esimene mõte oli «ei», aga järele mõeldes mõistsin, et sisuliselt võimaldab see amet jätkata mul tööd, mida olen seni teinud. Lihtsalt teises võtmes ja palju laiemalt.

Viimased viis aastat olen tegelnud kvoodimüügiga, mis sisuliselt tähendab rahvusvaheliste kontaktide loomist, meie riigi turustamist ja investorite meelitamist Eestisse. Senisele tööle lisandub teine pool – toetada Eesti ettevõtjaid teel välisturgudele.

Saate ministrina jätkata senist eksperditööd.

Täpselt nii. Kuna olen lõpetanud kõik oma koolid välismaal, tunnen end rahvusvahelises keskkonnas väga koduselt, ja mõnes oma senises töös olen just rahvusvahelisest mõõtmest puudust tundnud.

Postimees kuulutas teid koos Hannu Lambiga 2011. aasta inimesteks, pidades teie suurimaks saavutuseks Eestile raskel ajal 360 miljoni euro toomist saastekvootidest. Mis võiks olla meie järgmine edulugu lisaks õhu müümisele?

(Naerab.) See selgub töö käigus. Tuleb kõigepealt end kurssi viia, millised on need head ideed, mis Eestis idanevad, mida välisturgudel toetada, millest midagi suuremat kasvatada.

Hetkel on kõik minu jaoks väga uus. Esimese sammuna kohtun eeskätt eksportivate ettevõtete esindajatega, kogume mõtted kokku, paneme plaani paika, kuidas riik saab ettevõtjaid toetada.

Peate õigeks, et majandusministeerium kaheks jagati – sise- ja välisteema?

On ju pikemat aega kurdetud, et valdkond on tõesti lai, portfell liiga suur. Tuleb fokuseeritumalt välisturul tegutseda, sest Eesti on väike, avatud majandus ja kui meile on oluline majanduskasv, siis ei saa see tulla siseturu kasvust, vaid kasvumootor saab olla ainult eksport.

Sama oluline on Eestisse tuua välisinvesteeringuid, tõsiseid investoreid, kes loovad kohapeal töökohti. Sest praegused kontaktid, ükskõik, mis riigist nad on, võivad aidata meie ettevõtetel eksportida kaupu nende koduturule, aga samas võib olla neil huvi investeerida ka meile.

Oleme väike riik, meil on väikesed ettevõtted. Võime ju käsitsi kreemi topsi panna, aga Pariisis sellega läbi ei löö. Kuidas suurel turul hakkama saada?

Kui põlve otsas teha, siis ei suuda ehk hõlmata vajalikku skaalat, aga küsimus ongi selles, et kui on perspektiivi minna paljudele turgudele, siis kuidas saavutada suuremat tootmismahtu, kuidas tootmist organiseerida. Kui on näha, et esmalt väga väikesele turule suunatud tootel on suurem mõõde, siis tulebki aidata, tuleb mõelda, kuidas kasvatada tootmismahtu, kaasata investoreid, tuua täiendavaid investeeringuid, planeerida tootmist.

Kui võtta näiteks Apple, siis on see on «designed in California», aga «made in China» ehk tootmine ei pruugi toimuda Eestis, vaid idee sünnib Eestis ja tootmine on mujal, aga kasum jookseb Eestisse ehk ettevõttesse, kes on selle loonud.

Mida teie toetate – idee meil ja tootmine mujal või suuremad tehased siin ja töökohti juures?

Sõltub. Sõltub sellest, mis on konkreetsel juhul mõistlikum. Selge on see, et väga suuri tootmismahte siin ei saavuta. Peab välja uurima turud ja mõtlema, kas Eestis on piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu või viia tootmine teistesse riikidesse. See võib toimida ka koos – nii Eestis kui ka teistes riikides.

Teie senise kogemuse põhjal – kas me oleme maailmas atraktiivsed?

Jaa, absoluutselt! Meil on suurepärased suhted maailmas ühe suurima, Mitsubishi korporatsiooniga, kes oli meil vastaspool ka elektriautode tehingul, ja nemad on otsinud siin jätkuvalt koostöövõimalusi. Nad ütlesid mulle, et neile meeldib Eesti seetõttu, et Eestis igaüks teeb midagi. Ja nad tajuvad, et kui täna ei saa siin asja, siis ehk homme tekib mingi uus seos ja tullakse selle juurde tagasi.

Mis on veel huvitav – kui võrrelda jaapanlasi ameeriklastega, siis ameeriklane tuleb läbirääkimistele konkreetse ideega ja müüb terve nimekirja argumentidega oma toodet. Jaapanlane selgitab aga esmalt välja kogu olukorra, kõik võimalused. See nõuab väga palju visiite, väga palju aega ja kannatust. Aga see tagab selle, et nad ei maga hilisemalt tekkivaid võimalusi kunagi maha. See on väga huvitav lähenemine.

Ettevõtjad kurdavad, et valitsus on viimastel aastatel neist kaugenenud. Kuidas usaldust ja dialoogi taastada?

Mul on väga hea kogemus AAUde (CO2 heitkoguste ühikute – toim) müügist. See oli tohutult suur siseriikliku organiseerimise harjutus. Need ideed ei tulnud ju meie kui müügimeeskonna peast, kaasasime sinna kõik ministeeriumid, koostöö käis kümmekonna riigiasutuse vahel.

Minu eesseisva töö juures on tore see, et kokkupuuteid oli majandusministeeriumi haldusalas palju ja mul on palju tuttavaid ees. Vestlustesse tuleb lihtsalt kaasata rohkem ettevõtjaid, nendega rääkida, neid kuulata. Kõik on kinni inimestega suhtlemises. See mulle meeldib!

Kui 2005. aastal hakkasite rahandusministeeriumis koordineerima eurole üleminekut, siis põhjendasite seda väga lihtsalt, sümpaatselt ja enesekindlalt: see on teie teema, tunnete seda peenusteni. Kujutate tänast Eestit ette eurota?

Ei kujuta. Euro oli mulle nii omaks saanud, kuna kirjutasin sellest ka oma magistritöö. See oli minu jaoks nii läbi mõeldud, läbi analüüsitud, nii omane.

2007. aastal, mis oli euro esimene tähtaeg, aga eurot ei tulnud, ütlesin, et saame euro siis, kui tuleb esimene majanduslangus. Tuli majanduslangus ja kerkis küsimus, et kas suudame täita riigieelarve defitsiidi, sest tulud olid järsult langemas, kulud kasvamas. Aga see oli suurepärane pingutus valitsuse poolt, kes suutis kärped ära teha. Hiljem oleks see kõik olnud taas palju raskem.

Anne Sulling (37)

•    2009. aastast tegelnud CO2 kvoodi müügiga Keskkonnainvesteeringute Keskuses, samast aastast on ametis olnud peaministri nõunikuna. Varasemalt on rahandusministeeriumis juhtinud Eesti eurole ülemineku projekti ning töötanud Swedbankis ja Nelja Energia OÜs.

•    Lõpetanud Ameerika Ühendriikides 1997. aastal majanduse ja prantsuse õpingute erialal Smith College’i ning omandanud magistrikraadi 1999. aastal rahvusvahelises majanduses ja rahanduses Université Paris-Dauphine’is Prantsusmaal.

•    Postimehe aasta inimene 2011.