Tõnis Oja: valitsuse finantseufemismid

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Alles hiljuti, eriti Euroopa võlakriisi haripunktis, oli valitsusliidu juhtpoliitikute jaoks laenu võtmine täielik tabuteema. Igasugusele laenuvõtmise teema püstitamisele tuli kiire vastus àla kas tahate meil siin Kreekat teha. Tänaseks on olukord muutunud. 2014. aasta eelarve seletuskirjas on öeldud, et sel aastal tuleb lisaks reservide kasutamisele pöörduda ka laenuturu poole ning juba mitu aastat on miinuses ka riigieelarve.

Inimeste loomuses on, et ebameeldivatest asjadest ei soovita otsesõnu rääkida ning nende asemel eelistatakse kasutada eufemisme. Metsakutsa kõlbab ju palju paremini kui hunt.

Seoses riigieelarve viimaste aastate arengutega on rahandusministeerium ja eriti moodustatav valitsusliit võtnud kasutusele eufemismid «valitsussektori struktuurne positsioon» ning «eelarve struktuurne ülejääk». Rahandusministeeriumi sõnul leitakse struktuurne eelarvepositsioon nii, et nominaalsest (loe tegelikust) positsioonist eemaldatakse lisaks majandustsükli mõjule ka ühekordsed ja ajutised tegurid, mis võivad eelarvepositsiooni «moonutada» (rahandusministeeriumi jutumärgid) ning struktuurne ülejääk näitab, et eelarves jätkusuutlikkuse probleeme ei ole ning võimalik puudujääk on põhjustatud ajutistest teguritest.