/nginx/o/2013/09/05/2095743t1he57e.jpg)
Alustan etteruttavalt sellega, mida kirjutaksin muidu oma loo lõppu: artikli autor avaldab oma isiklikke, piltlikke ja hüpoteetilisi arvamusi ega väljenda nendega kellegi teise seisukohti.
Alustan etteruttavalt sellega, mida kirjutaksin muidu oma loo lõppu: artikli autor avaldab oma isiklikke, piltlikke ja hüpoteetilisi arvamusi ega väljenda nendega kellegi teise seisukohti.
Olen mänginud – mitte just palju – lihtsamaid ja meelelahutuslikke seltskondlikke kaardi- ja lauamänge. Bridži pole ma mänginud lihtsalt põhjusel, et ei oska. Olen elus hea seltskonnaga kord või paar kasiinost läbi astunud ning pisikeste panustega püüdnud mõista seda tunnet, mis rähnipoja puu otsa viib. Ühtesid kindlasti võidujanu, teisi kiire rikastumise soov, kolmandaid igavus või hasart. Kedagi kindlasti ka kättemaksuhimu ja kihk kunagi kaotatu tagasi võtta.