Nädala plaat: tumesinine südamevalu

Elbow Foto: Erakogu

Elbow

«The Take Off and Landing of Everything»

(Fiction)

Hinne 4

Kui Elbow oleks toit, poleks kindlasti tegu põneva roaga katsetamishuvilistele. Elbow’ retsept on korraga segane ja etteaimatav. Ei liha ega kala. Natukene proge-Genesist, näpuotsaga Radioheadi ning õrn Coldplay järelmaitse. Samas on kuues stuudioalbum «The Take Off and Landing of Everything» nende karjääri esimene Briti albumiedetabeli number üks. Milles seisneb edu saladus? Eelmisel kahel plaadil kiskus Elbow vägisi rõõmsaks ja tekkis juba küsimus, miks tõsised inglise alternatiivrokilegendid järsku staadioneid plaksutavate inimestega täita tahavad. Nüüd on Elbow tolle kerguse hüljanud ja läinud tagasi oma juurte, tumesinist värvi südamevalu juurde. Selline pööre sobib tasase häälega omaette torisevale solistile Guy Garveyle märksa paremini.

2001. aasta debüüt «Asleep in the Back» tuleb oma eeterlikkusega vägisi meelde, eriti «Charge’i» kuulates. Muidugi pole Elbow’ hingevalu 2014. aastal enam sama, mis nooremana, täpselt nagu Becki «Morning Phase’i» pole aus hinnata kriteeriumi «kurb küll, aga mitte nii kurb kui «Sea Change»» järgi. Elbow ei kiirusta kuhugi, lood tiksuvad rahulikult üle viie minuti piiri. Pikkus on aga enamasti õigustatud, «This Blue Worldi» suursugusus, nimiloo võidujoovastus ja transformatsioonirikas «Fly Boy Blue/Lunette» säravad täies hiilguses. Vahel läheb Elbow oma paatoslikkuses natuke liiale, selliseid lugusid nagu «Real Life (Angel)» ootaks mõnelt noorema põlvkonna tõsiseid briti mehi esindavalt klišeebändilt, mitte vanameistritelt. Märksa paremini on südamepuistamist ja hümnilikku meloodiat ühendanud «My Sad Captains».