Uni on vamm, keel on sõiduriist

Foto: Corbis/Scanpix

Madis Kõivust pole kerge kirjutada: kuidas sa kirjutad millestki, mis on vaid õrnalt, servapidi haaratav-tajutav-kombatav. Mis meelega mängibki säärast äralibisemismängu, käestkadumise, peaaegu kätteandmise mängu ...

Sõber Kaur Riismaa ütles: «Mind ajab Kõiv hulluks.» Mind ka, aga hääs mõttes. See on säärane võbelev-rahutu hullus, mis rullub elusaatvaks, jutustavaks hääleks. Jah, kõigist suurtest kirjanikest siin maanukal tuleb Kõivul vast kõige paremini välja loomuliku kõne ja ka mõttekäigu hakitus, hüplikkus, kordused, palavikulised kordused, ühe fraasi või mõtte juurde uppi või takerdusse jäämine. Kordamine, tarkuse ema, aga ka lihtsalt inimliku olemise viis. Kui palju kipun ma ühtsama lugu rääkima, samale inimeselegi, palju kordi end kordan. Tunnis, minutis, mõttes.

Samas: ei saa ütelda, et Kõiv meile lugusid ei räägiks, et ta jätakski meid sinna ­keele(kaose)sse kulgema. Ei, nii see pole, vastupidi – see keelekulgeja on veidi nagu Vergilius põrgus, ta võtab meid käekõrvale ja viib läbi veidra, unenäolise maailma, mis ongi seesama päris ja ainuke maailm. Ainult me peame tunnistama: jah, me tõepoolest elame seda unenägu, tõepoolest on meiegi elu ja taipamine hobuseunenäolised. Nii unenäolised, et tunduvad päris olevat, käegakatsutavad. Noh, nagu siilile udus ilmub äkesti suur koerapää ...