Tasaselt hingemattev valuleek

Kristiina Raahel Uiga (Fanny), Aivar Tommingas (Isak Jacobi) Kristjan Puusepp (Alexander) Vanemuise lavastuses «Fanny ja Alexander». Foto: Gabriela Liivamägi

Tunnistan ausalt, et võimalus veeta õhtu ligi neljatunnist «Fanny ja Alexandri» etendust vaadates ei tundunud just kõige kutsuvamana, arvestades ka asjaolu, et Vanemuisel pole õnnestunud viimastel aastatel elamusterikkaid lavastusi välja tuua. Kuid seda suurem oli rõõm ning kergendusohe, kui kolmanda vaatuse lõpuks polnud igavus kordagi kimbutama tulnud, vastupidi, Mäeots on suutnud Bergmani unustamatust loost luua igati kaasaelamist väärt lavastuse.

Loomulikult on Bergmani julmusega pikitud perekonna­draama juba iseenesest piisavalt köitev, kuid tugev tekst ei garanteeri alati parimat lavalist tõlgendust. Pigem on hea alusteksti puhul vaataja ootused suuremad ning pettumus selle võrra kergem tulema. Seetõttu ei vaadanud ma targu Bergmani filmi üle, muidu oleks ehk suurmeistri nägemus hakanud laval toimuvat liialt segama, meel ahnelt paralleele ja võrdlusmomente otsima.

Koomiline Sepp