/nginx/o/2010/06/08/382872t1h8020.jpg)
Tänane New York Times lahkab olukorda Eesti venekeelse õppega koolides, kirjeldades, kuidas sealsed õpetajad on sunnitud vanuigi eesti keele ära õppima.
NY Times: Eesti tõrjub koolidest vene keelt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loo peategelasteks on üheks pealinna parimaks kooliks nimetatud Tallinna Pae Gümnaasiumi õpetajad, kes räägivad oma kartustest seoses inspektoritega, kelle ülesandeks on kontrollida nende korrektset keelekasutust.
Inspektor ei ole eriti huvitatud sellest, mida õpetajad tema küsimustele vastavad, teda huvitab vaid see, kuidas nad seda teevad, kirjutab USA ajaleht.
Eesti on NY Timesi sõnul läbi viimas jõulist kampaaniat tõstmaks oma põliskeele staatust ja tahab muuta endise valitseja keelt marginaalseks. Seetõttu on paigad nagu Pae Gümnaasium, kus lapsi on juba aastaid üksnes vene keeles õpetatud, muutunud «lingvistilisteks lahinguväljadeks».
Ülesanne kontrollida vene koolide õpetajate eesti keele oskust lasub keeleinspektsioonil, millesse kohalikud venelased ajalehe teatel just kõige meeldivamalt ei suhtu: «Ehkki ametil on vaid 18 inspektorit, on see riigi keelenõuete niivõrd provokatiivne sümbol, et isegi Amnesty International on selle taktikat liiga karmikäeliseks nimetanud.»
2008. aasta lõpus ei läbinud keeleeksamit iga kolmas Pae Gümnaasiumi õpetaja, kirjutab Times. Üks neist oli bioloogia- ja geograafiaõpetaja Olga Muravjova, kes 57-aastasena on sunnitud omandama «kuratlikult rasket» eesti keelt.
Eksamit nimetasid keeruliseks ka need õpetajad, kes selle läbisid. Inglise keele õpetaja Natalja Širokova nimetas seda närvesöövaks, kuna kartus vea tegemise ees on suur.
Keeleinspektsiooni direktor Ilmar Tomusk ütles Timesile, et vene koolide õpetajate eesti keele oskus on riigi keelepoliitika jaoks olulisim väljakutse, kuna see jääb tema sõnul alla tasemele, mida nõutakse õpilastelt.
Pae Gümnaasiumi direktor Izabella Riitsaar oli Tomuskiga ühel meelel, et inimene, kes selles riigis elab, peab kohalikku keelt oskama. Samas jagab ta ka oma alluvate muret, kuna eksameid sooritada ei meeldi ju kellelegi.