Eesti kinodesse jõuab märtsi lõpus uus kodumaine mängufilm, režissöör Martti Helde «Risttuules», mis põhineb 1941. aasta juuniküüditamise sündmustel.
Režissöör: peaksime küüditamist kui nõukogude holokausti maailmale selgitama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas tuli teil noore inimesena idee hakata tegelema küüditamise teemaga?
Minu vanaisa oli vangilaagris ja kasvasin nende lugudega üles. Lapsena tundusid need põnevad, aga kui vanemaks sain, hakkasin mõistma nende lugude tegelikku tähendust. Kui siis Kultuurkapital ja ERR kuulutasid välja ideekonkursi filmidele «Eesti mälu» programmi raames, tundus olevat õige see sinna esitada. Filmi tegemiseks kulus kolm ja pool aastat.
Loomulikult oli see teema mulle inimlikult väga raske, eriti just esimesed poolteist aastat – loetud materjalid mõjusid väga rusuvalt, hakkas väga õudne. Aja mööduses suutsin end materjalist distantseerida, käsitleda seda lihtsalt kui faktide kogumit. Kuid ikkagi puudutab see materjal mind jätkuvalt ning ka filmis on päris mitu kohta, kus klomp kurku tõuseb.
Jutustate oma lugu erakordses filmikeeles, nn tableau vivant-stiilis. Millal selle juurde jõudsite?
See nii-öelda aja peatamise mõte tekkis praktiliselt kohe. See sai alguse lausest: «Tol 14. juunil 1941 tundus, nagu oleks aeg peatunud.» Aja peatamine tundus delikaatne visuaalne viis selle teema käsitluseks. Ma ei usu, et Eesti oleks veel valmis küüditamiseteemaliseks sõjadraamaks.
Tableau vivant on vahend, mida kasutatakse pigem teatris. Ma ei teagi, et maailmas oleks sellist täispikka filmi tehtud. Lihtsalt selgitades on tegemist peatatud liikumise või siis elava liikumatusega. Kõige lihtsam oleks vist selgitada nii, et käid justkui vahakujude muuseumis, kuid need vahakujud liigutavad.
Kuidas jutustada seda lugu noortele, kes on sündinud juba taasiseseisvunud Eestis ega mäleta nõukogude okupatsiooni, Teisest maailmasõjast rääkimata?
Ma usun, et kaheksakümnendate lõpul või üheksakümnendate alguses sündinud noored on neid lugusid vanavanematelt ikkagi kuulnud. Usun, et seda filmi vaadates tekivad neil seosed vanavanemate jutustatud lugudega.
Selles filmis teevad kaasa pigem vähetuntud näitlejad, keda just palju filmilinal varem pole kohanud. Oli see taotluslik?
Tõepoolest. Peaosaline Laura Peterson (lugu jutustab õnnelikus abielus ja väikse tütre ema Erna, kes saadetakse Siberisse ja kelle jaoks aeg saab teise mõõtme. Ebainimlikes tingimustes nälga ja alandust trotsides leiab naise hing vabaduse kirjades, mida ta oma vangilaagrisse mõistetud mehele läkitab- toim.) kehastas minu jaoks samu väärtusi, mis oleksid metafooriks Eesti Vabariigile 1940ndatel. Õrn, uljas, ehk natuke naiivne – tahtsin läbi selle tegelase portreteerida riiki. Lisaks muidugi soov mitte luua vaatajad eelhäälestust varem filmides nähtud näitlejate või nende tegelaskujudega.
Kuidas jutustada lugu küüditamisest nii, et Eesti vaataja oleks rahul, aga see oleks mõistetav ka vaatajaile üle ilma?
Ainus võimalus oli leida käsitlus, mis aitaks Eesti ajalugu maailmale tutvustada, et sel oleks lisaks ajaloolisele draamale juures ka mingi kunstiline väärtus. Filmi tarvis kirju valides lähtusimegi sellest, et need poleks eestlasele liiga trafaretsed, ent siiski piisavalt informatiivsed välismaise vaataja jaoks.
Küüditamise lood on inimeste lood ning neid on just niipalju, kui selle ohvreid. Ma arvan, et me peaksime seda kogu maailmale jutustama nagu nõukogude holokausti lugu. Ajalugu ei tohi üle tähtsustada, aga kindlasti mitte ka ära unustada. See on austusavaldus meie esivanematele ja meie ajaloole ning näitab, et meie, noored, pole midagi unustanud. Küüditamist tuleb maailmale selgitada, et ka rahvad meie ümber eestlasi paremini mõistaksid, saaksid aru, kes me oleme ja millised on meie hirmud.