Analüütik: peale Kalamaja on Tallinnas teisigi elurajoone

Kalamaja. Foto: Karli Saul/SCANPIX

Postimehe majandusuudiste portaal E24 kirjutas nädalavahetusel Kalamaja korterituru buumist, mis on kaasa toonud pimedaid ja hooletuid oste. Kinnisvaraanalüütiku Tõnu Toomparki hinnangul on sellised hoiatused aeg-ajalt vajalikud, kuid näeb probleemi märksa laiemalt - raha maetakse mõtlemata ja seda sõltumata piirkonnast.

«See on hea, kui tullakse välja sellise tasakaalustava arvamusega, et ärge tormake uisa-päisa kortereid ostma, vaid kaaluge kõiki valikuid hoolikalt,» nõustub Toompark, kuid pidurdaks hoogu hinnangute andmisega, justkui tegu oleks lokkava probleemiga ja ainult Kalamajas.

«Kui hinnad on kiiresti tõusnud ja kuue-seitsme aasta tagune hinnatõus juba aegade hämarusse vajunud mälestus, siis on hea, kui keegi elementaarseid asju meelde tuletab. Maksta korteri eest homset hinda ja seda kauba kvaliteeti süvenemata on kahtlemata mõttetu.

Enamik Kalamaja kaunist hoonestusest pärineb Toomparki sõnul möödunud, ka ülemöödunud sajandist, mis on piirkonna ajaloolise hõngu vundament, kuid sageli mitte kõige paremini korras hoitud vundament. «Kalamajas on kõrvuti «ajaloo hõng» ja «kvaliteet». Need võivad ka koos eksisteerida, kuid on ka neid, mis ainult esimesega kliente peibutavad. Mõtlen sageli, kui näen mõnd väga hästi korrastatud korterit, kuid mis asub majas, mis ise on täiesti räämas ja mille trepikojad nägid viimati remonti Pätsu ajal, siis – kallid inimesed, miks matate nii palju raha sellisesse keskkonda. Mina leian, et see ei ole kuidagi moodi mõistlik,» rääkis Toompark.

Esmajärjekorras kaine mõistus

Kassivaimustuse ja kaine mõistuse vahel tuleks viimase kasuks otsustada ja mitte lähtuda korteri valikul vaid märksõnadest «populaarne» või «tuleviku» piirkond. «Ehk saaks mõnest teisest piirkonnast märksa soodsama ja parema korteri. Ma ei taha sellega öelda, et Kalamaja poleks hea valik – vastupidi – see on väga tore koht, aga ta ei ole kaugeltki mitte ainus,» leiab Toompark.

Mis puudutab Põhja-Tallinnat tervikuna, siis mida rohkem poolsaare tipu poole liikuda, seda vähem on väljaarenenud kaubanduspindade ja teenusvõrgustiku taristu, leiab Toompark. Ka ühistranspordiühendus on püsinud muutumatuna väga pikka aega, lisab analüütik. «Lisaks teenuste kehvale kättesaadavusele on probleemne ka sealne sotsiaalne kontingent. Kopli n-ö revolutsioon on veel tulemata, aga kindlasti pole ka see aeg kaugel. Mis sest, et Kopli liinide näol üht suurprojekti sinna kanti planeeritakse, ei kerki need uued majad sinna veel niipea. Kõik see kokku on n-ö kooskõlas mängiv Kopli muusika, mis panebki paika hinna, nõudluse ja räämas olud,» selgitab Toompark, miks nii lähestikku asuvad piirkonnad teineteisest nii väga erinevad.

Pelgurand, mis kinnisvaraportaalides pakutavate korterite seas jääb silma kui piirkond, kus on müügis palju, kuid pigem madalamas hinnaklassis korterid, eestlaste seas populaarne paik pole. «Ehk on põhjuseks see, et Pelgurannas elab palju vene rahvusest inimesi. Kuid laiemalt Põhja-Tallinnas on muude rahvuste osakaal üks suurimaid Tallinnas,» näeb Toompark üht võimalust.

Kopli toimumata pööre ei jää tulemata, on Toompark veendunud. «Kui liinid kaubaks lähevad ja värsket verd juurde tuleb, läheb sealgi elu paremaks Kalamaja eeskujul,» usub Toompark.

Magalad või miljööväärtuslikud piirkonnad?

Toompark ütleb, et seda, kus asuvad kortermajad, millesse korteriostust tasuks loobuda, eraldi välja tuua ei saa. «Mina neid jooni linnaositi ei tõmbaks. Tõmbaksin hooneti. Kui kõrvuti on kaks hoonet, kus ühes on initsiatiiv hoida hoonet nii seest kui väljast ning teises see initsiatiiv puudub, siis selle pinnalt peaks tegema ka ostuotsuse. See paistab ju välja, kas fassaad, hoov, trepikojad ja aknad on korras või mitte,» selgitab Toompark.

On ka teist liiki maju, kus n-ö generatsioonid on vahetumata ja arenguid pidurdavad madalate sissetulekutega pensionärid, keda investeeringud ei huvita. «Võib-olla, et majas on ühistu olemas, aga kui koosolek kokku tuleb, on maja nooremad inimesed tööl või ei viitsi kohale minna ja vanemad hääletavad kõik investeerimisplaanid maha, sest neil lihtsalt pole raha. Siis see maja seisab – ei idane, ei mädane. Ja loota, et elukvaliteet seal paraneks – ei parane ikka küll. Seega ostja peaks selliseid asju kriitilise pilguga vaatama.»

Positiivsemad näited toimivatest ühistutest on seesugused, kus raha pole kunagi küsimus. «Kui inimestel on head tahet, siis sageli polegi suurt hulka raha tarvis – saab korraldada ka mingis mahus talguid. Alustada võib ju ka oma hoovi korrashoidmisest. Remonti vist talgute korras korraldada ei saa, aga parima tahtmise juures võib seegi õnnestuda,» leiab Toompark.