Neeme Korv: karjuva ajastu vaigistamine

Neeme Korv Foto: Liis Treimann / Postimees

Sel nädalal täitus 80 aastat otsustest, mis viisid Eestis n-ö vaikiva ajastuni. Aastat 2014 võiks 1934 kõrval nimetada pigem karjuvaks ajastuks. Lõpptulemus näib olevat pea sama. Nagu sõiduõpilane kallakul: mootor jõurab tühikäigul, auto veereb ennem tagasi kui edasi…

Müra tekitab peavalu ja ahastust. Ka meediamüra. Inimlikult võin mõista ja isegi jagada president Toomas Hendrik Ilvese ängi, millega ta lõpetas oma sõnavõtu Tööandjate Keskliidu konverentsil, kus ta kõneles Eestile olulise inimese kaotamisest. Kuid ma ei saa olla nõus riigipea süüdistava tooniga, teravik jälle kord ajakirjandusel. Vahest tuleks siis ka Eesti väljarände põhjusteks pidada laeva- ja lennukompaniisid?

Siim Kallas tundis, et tema valulävi ületati. Kuid rääkides umbusalduse hajutamise vajadusest, jäi Kallas ise umbusalduse fooni hajutamisega jänni. Jah, kuskil on tõesti piir, kust algab tõeline tagakiusamine, eraellu tungimine jne. Meediaärimees Rupert Murdochile lõppes piiri ületamine ajakirjanike vahistamise ja väljaannete sulgemisega. Paari 20 aasta taguse dokumendi väljailmumine ei ole mingi hiilgav uuriv ajakirjandus, kuid nende kohta avalik arupärimine ei riku läänelikus mõistes head ajakirjandustava.