Andrus Laansalu: käiguvahetus

Andrus Laansalu Foto: Erakogu

Ma tõesti ei saa aru, miks kaasaegse kunstiga on kogu aeg justkui mingi suur probleem. Probleem on ka sellest kirjutamisega. Tundub, et valida on umbes kahe võimaliku positsiooni vahel. Kirjutaks nagu kunstiteadlane ja ütleks kohe selgelt välja, et kui te ei ole tahtnud uurida, kuidas see asi kujunes ja millised olid arengud, siis mida te õigupoolest loodate? Matemaatikat õppida ei viitsinud, aga reklaamipauside ajal lahendaks diferentsiaalgeomeetria ülesandeid? Ei kõla väga loogiliselt, eks?

Või siis teine variant, teeks õpetaja Lauri. Kui sa tervest näitusest aru ei saa, saa poolest. Kui poolest ka ei saa, siis ma seletan hästi leplikult, et ärge pahandage, kaasaegne kunst peab tegelikult arvestama publikuga ja kõvasti pingutama, et vaataja temast ei võõrduks ja et kõik oleks sama selge nagu maastikumaalil. (Näe, puu! Oi, vaata, põder!) Mulle see tantsiva ahvikese kontsept ka väga ei meeldi. Kunst üldiselt ei pea olema vastutulelik. Lihtsalt osa kunsti on. Ja osa ei ole. Ja see osa, mis ei ole, ei tunne ka eriti muret selle pärast, mida laiad rahvahulgad arvavad.

Kummastki positsioonist ei ole ajaleheartikli kirjutamisel eriti kasu. Kui võtta õppimise vajalikkust rõhutav positsioon, siis neile, kes niikuinii pööravad kunstiprotsessidele tähelepanu, pole seda artiklit tarvis. Need aga, kellel võiks temast kasu olla, ei hakka sellise jutu peale veel kunstiajalugusid lugema. Nad pigem pahandavad ja lähevad veel kaugemale eemale. Vastutulelikkus jälle näitab kaasaegset kunsti lollist küljest, katse kõigile meele järele olla on nagu vana mõistujutt isast ja pojast, kes viisid eeslit naaberkülla. Ükskõik, kuidas nad ka liikusid, sõimata said nad igal juhul (isa eesli seljas, poeg eesli seljas, mõlemad eesli seljas, mõlemad eesli kõrval).