Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Draamateatris ja linnateatris räägitakse depressioonist

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Kristel Kossar
Copy

Laupäeval näeb ilmavalgust Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri järjekordne koostööprojekt.  15. märtsi õhtul kl 19 esietendub mõlemas teatris kaks omavahel seotud lavastust: «Varesele valu...» Eesti Draamateatri väikses saalis ning «Harakale haigus...» Tallinna Linnateatri taevalaval.

Autor-lavastajad Mari-Liis Lill (Eesti Draamateater) ja Paavo Piik (Tallinna Linnateater). Kunstnik Nele Sooväli.
 Helilooja Andre Pichen (Eesti Draamateater). Valguskunstnikud Priidu Adlas (Tallinna Linnaeater) 
ja Emil Kallas. Osades: Robert Annus (Eesti Draamateater), Henrik Kalmet (Tallinna Linnateater),
 Piret Krumm (Eesti Draamateater), Ursula Ratasepp (Tallinna Linnateater), 
Britta Soll (Eeesti Draamateater), Veiko Tubin (Tallinna Linnateater).

Kahe lavastuse aines on üks – autor-lavastajad Mari-Liis Lill Draamateatrist ja Paavo Piik Linnateatrist tegid 2013. aasta suvel intervjuusid inimestega, kes on põdenud depressiooni ning haigusest tervenenud. Neist kõnelustest sõelusid välja neljateistkümne inimese lood, mis kuue näitleja esituses kahel laval vaatajani tuuakse.

Lavastajad seadsid oma eesmärgiks uurida, miks – vaatamata heaolu kasvule – on depressiooni haigestunute osakaal Eesti rahvastikus, eriti noorte hulgas, pidevalt suurenenud. Neid huvitas, mis haigust põhjustab ja ennekõike – kuidas depressioonist võitu saadakse, ehk kuidas «…meie laps saab terveks».


Tinglikult on kaks lavastust ühe terviku osad, mis lõpuks omavahel kokku saavad, kuid nad on täiesti terviklikud ka eraldiseisvana.Need lavastused sünnivad mitte selleks, et võtta lootust, vaid et seda anda.

Tavaliselt, kui näed kedagi, kes on äärmiselt õnnelik, siis ta võib olla tegelikult seltskonna kõige õnnetum inimene… Ka minuga oli nii, ma võisin olla äärmiselt õnnelik ja inimesed ei teadnud, et mul on suuri probleeme, sest sa peidad… (Tolja*)
Me kõik oleme tegelikult natuke ebanormaalsed. Ja ma ei kujuta ette 20–30 aasta pärast, milline see ühiskond saab olema, kui inimesed ei hakka nägema seda, et enamikul meist on mingid probleemid või enamik meist on haiget saanud elus... (Benita*)

*Nimed muudetud

Tallinnacity usutles linnateatri sünnipäeval ka üht lavastuse autorit Paavo Piiki. Vaata intervjuud sünnipäevasaatest - intervjuu algab saate 46-ndal minutil.

Tagasi üles