Irina Tokareva: kas ihkab sõda narvakas?

Irina Tokareva Foto: Mihkel Maripuu

Paar nädalat tagasi lugesin esimest korda artiklit, milles autor, esitades küsimuse «Kas ihkab sõda narvakas?», tõmbas paralleeli Narva ja Krimmi vahel – ja olin üllatunud. Aga mida edasi, seda rohkem lisandub seesuguseid avaldusi, ja enam need ei üllata, vaid tekitavad muret.

Mõni Ukraina-asjatundja väidab, et kui Euroopa Liidu poliitika Krimmis läbi kukub, võib järgmiseks Venemaa agressiooni objektiks saada ükskõik milline euroliidu riik, teiste seas Eesti koos oma venekeelse Narvaga. «Kuidas vältida Krimmi stsenaariumit Narvas?» – nii arutlevad ühenduse PRO Estonia liikmed. Nende kohtumisel väidab juba üks teine ekspert, et 80 protsenti Kirde-Eesti elanikest toetaksid ühinemist Venemaaga – ja Krimmi stsenaariumi vältimiseks poleks paha, kui Narvas oleks püsivalt kohal NATO rahuvalvajad.

Kirjanik Peeter Sauter on mõtisklenud selle üle, mis juhtub, kui ühel kenal päeval hõivavad Ida-Virumaal välistunnusteta mundrites inimesed kohaliku omavalitsuse asutused, et kohalik elanikkond saaks otsustada autonoomia üle. Siin meenuvad kohe teised kirjanikud – vennad Strugatskid. Nende romaanis «Хромая судьба» («Lombak saatus») on järgmine episood: ulmekirjanik mõtleb välja ja paneb kirja sünge loo, mis kümne aasta pärast juhtubki. Sõnal on kaal: sündmused, olgugi et fantastilised, kuid andekalt esitatud, võivad kunagi ka tegelikult muuta meie elu.